Kõik noored tööotsijad vast teavad paradoksi, mis tekib ametikoha jaoks nõutava kogemuse puhul – kogemust pole, sest ei võeta tööle, sest pole kogemust, ad infinitum. Aastad lähevad, kusagilt need kogemused ikkagi tulevad. Võib-olla sa teed ja näed palju ja sind nimetatakse elutargaks.
Võib-olla pole sul aga oma kogemustega muud peale hakata, kui ainult meenutada, sest sinu minevik on kordades pikem kui su tulevik ja nende võrreldamatuse kimbatuses muutud sa uute kogemuste ees aina umbusklikumaks.
Nii saavad vanainimestest jutuvestjad. Mõni loeb oma minevikku kui raamatut täis seiklusjutte maalt ja merelt ning lapselapsed kuulavad õhinal. Mmõni elab tänapäevas, nagu see oleks mineviku jätk – ‘eile’ on 55 aastat tagasi ja ‘kuidas sul läheb?’ viib otse riiki, mida enam ei eksisteeri; tänavaile, mille nimed on muudetud; hoonetesse, mis lammutatud või ümber ehitatud; inimesteni, kes ei puutu asjasse.
Minu vanaisa lood olid täis sõdureid, lahinguid, põgenemisi, rändamisi. Karakterid olid seal kirevamad kui kõik papagoid kokku. Neid peamiselt II maailmasõja lugusid tuli kui oavarrest, ilma näiva seoseta eelnenud teemade või üksteisega. Ei olnud aru saada, kas ta oli olnud ise seal, kuigi enamasti see nii tundus, pärast 15 aastat kuulamist – söögi alla, peale, ette ja taha, kõige põnevamate filmide põnevaimate kohtade ajal, omaette olemise asemel, puuriitade vahel, töötoas, kuuri taga. Ta oleks pidanud suutma ajas reisida, et seda kõike näha. Ta punus võrku, ülemaailmset pilve, nokitses katkematut meemi.
Ma räägin seda kõike, sest kuulsin äsja lugu 442. rügemendi kangelaslikkusest II maailmasõja ajal, kui ameerika sõduritest jaapanlased ronisid öö varjus 1200-meetrisest püstloodis kaljust üles, üllatasid sakslasi ja vallutasid punkti Fogarito mäel poole tunniga.
Ma olen korduvalt tekstides mainitud kohti guugeldanud, imetlenud maailmaimesid, erilisi elukaid, määranud asukohti kaardil ja valgustanud järjekordse ala meie suurest universumist. Fogarito mäe lugu aga tõi mulle teistsuguse üllatuse.
Ma ei saanud teda kaardile paigutada. Ma ei saanud leida ka loo autorit, et uurida tema tausta, et tuletada tema vanaonu talu ümber asunud metsa detailne samasus sellega, milles Hans ja Grete kohtusid Nukitsamehega. Ma ootasin kauneid aerofotosid orunõlval paljanduvate järsakutega, kuid kõik pildid kandsid vaid lehekülgede embleemsust, millelt nad pärinesid, mõne juhusliku sõduri nägu või siis veel rohkem eimidagit. Tulemuste kogumahu nägemiseks ei pidanud isegi skrollima. Kuidas saab nii vägev lugu olla internetis kajastamata? Miks pole seda kohta kaardil?
Vahel tulevad kalamehed retkelt tagasi poest ostetud ahvenatega, aga me ei peaks neid valetajateks nimetama, vaid vaatama suurt pilti, esitama miks- ja kuidas-küsimusi.
442. rügemendi niseid on ajatu vormeli pühapildid, Neo Andersonid, Harry Potterid. Elu on lill, mis õitseb junnikuhilal ja ilma kangelasteta ei jõuaks meie voogedastused potitreeningust kaugemale. Jah, mulle ja kõigile teistele, kellele seda lugu räägiti, valetati suhu, silma, kõrva ja muudessegi kohtadesse, nii et suitses. Aga meil on lugusid vaja.
Seega pole tegelikult midagi halba asjaolus, et mõnda kohta pole kaardil. Lood on erinevad. Costa Concordia pääses kaardile, sest ületas sündmuse piiri ajastul, mil etruskide meniskid lüüakse kolmes kiilkirjas: laik, sheer ja komment. Ta oli saar saare kõrval, kõvem kui kivi.
Fogarito on aga midagi huvitavamat. Esiteks pärineb ta ühest põnevaimast kohast üldse maa ajateljel, 20. sajandist, lisaks küpses ta sõjakatlas. See lugu asub teistsugusel kaardil ja tal on oma saar. Ta pole kosmosest nähtav, sest metakorteks kirjutab ridade vahele. Loeme ‘võit’, mõtleme ‘igavik’. Loeme ‘mägi’, mõtleme ‘eesmärk’. Loeme ‘kangelane’, mõtleme ‘soovin vaid’.
