Kuidas ma metsas ei käinud, aga ikkagi käisin

Surrogaatmetsad. Podcast-rännakumäng.
Teekond läbitud Tartus, 3. oktoobril 2015

Mis on ‘Surrogaatmetsad?’. Alguses on see helifail, raadioteater, aga seda teekonnale kaasa võttes saab kokku mäng.
Ilma jutustajapoolsete pöördumiste ja juhisteta võiksingi ma seda raadioteatriks pidada, või audioraamatuks. Heliefektid ja muusikalised vahepalad, esinemiskõlbulik hääl loetud kvaliteetsesse mikrofoni, tegelase monoloog, kõrvalehüppavate mõttepusade poolt hakitud lugu. Raadiot käima pannes midagi sellist kuulda oleks pigem harjumuspärane, isegi kui minu kogemustepagas raadioteatri tarbijana on üpris sulgkerge.
Mis määratlust rikastab, ongi just minu teadlikkus sellest kui mängust ja sellest, et mulle pakutakse võimalust minna saada üks kogemus. Faili alla laadides loen ma mängureegleid. Ma ei teadnud, mida ma kuulma ja kuulama hakkan, kuid eeldasin, et mul tuleb hakata üht-teist ette kujutama. Mängu osapooled võiks kokku tulles reeglid kokku leppida. Ma võtan üleskutse vastu ja mängin kaasa. Kõrvaklappidest kostuvaga saan ma suhestuda, sealt võtta ja sellele lisada. Saan sealt lisakihi, et argist ülendada. Helitaust on meditatsiooni algataja ja lihtsustaja. Ruumis liikumisele tekib uus eesmärk, eraldatud vajalikest ja kasulikest, tekib mäng.
Ma kuulan teost ja võiksin sellest sõltumatult midagi kasulikku teha, kuid ma pole võtnud muid eesmärke, milleni jõudmise tüütust selle kuulamisega täita. Ma olen selle kuulamise võtnud eesmärgiks ja annan sellele ruumi, mida täita.

Suur põnevus, ootusärevus tekkis faili alla laadides, juhiseid lugedes, õueminekuks ette valmistades. Kell oli 00:45, hommikust saati sadanud vihm pladises endiselt, puud sahisesid tuules ja ma olin valmis millekski tähenduslikuks. Võtsin kummikud ja vihmavarju, ilm ei saanud mind häirida jalutuskäiku nautimast. Tühja linna potentsiaal. Vihma- ja tuulemasinad lavastangedel töös.
Sisismas kujutlesin, et kui helifail võibolla sisaldab pigem abstraktset, eeterlikku ja sürreaalset, seostub rohkem metsa olemusega, siis hakkab linnaruumis, majade vahel liikudes sellise duaalsuse juures kindlasti midagi vahvat sündima.
Teekonna esimene osa, võibolla kolmandik, võibolla veerand, oli väga tugevalt tundeline. Pime ja märg linn mõjus kaunina. Tänavalaternate valgus teeb kõik pruuniks. Kõik vesine justkui mädaneks. Kõik see kalk ja armetu reaalsus oli valusalt ilus. Majakavahi igatsev toon ja ekslevad sõnad lisandusid, lõid raami, võimendasid igatsust ja kaduvikku.
Aga see oli ilus valu. Kui inimolend üldse saab kunagi õnnelik olla, siis vähemalt selle üle, et tal on veidi aega pärast mõnd õnnehetke see registreerida, ära tunda, märkida, naeratusega kinnitada, edasi juhtugu juba mis iganes.
Sattusin paari kohta, kus polnud kunagi käinud, avastasin end kahel korral piiratuna võrkaiast ja oli huvitav uurida, kas ja kuhu edasi sealt saab.
Enne alustamist ma vist eeldasin, et mind viiakse metsa. Äkki see pealkiri ütles mulle nii. See oligi ootamatu, et ei viidud. Metsast polnud nagu juttugi. Kuid nüüd, pärast, analüüsides seda tunnet, mis antud kogemusest mulle jäi, on see praktiliselt identne sellega, mida tunnen looduses jalutades, metsas olles. Üksiolemise aeg, puhkus, ümbritseva vaatamine, nuusutamine, sellel astumine ja selles olemine, looduse ilu ja võimsus, kõige oleva mustrid ja detailid ilma igasuguse märgikätketa, tähenduseta. Kuidas objektide ruumilisus on maagiline läbi liikumisel jälgitava parallaksi. Kuidas kõrred, oksad, lehed lihtsalt on. Kuidas tilgad pritsivad laterna peegelduslaigus sädemeid. Kuidas oja vuliseb ja meri kohiseb. Kuidas teleka valgus jahedalt vilgub ja kardinat värvib.
Ma ikkagi olin metsas.

Üritan mõelda, mis oleks saanud siis, kui oleks olnud sama öö, sama linn, sama ilm, sama trajektoor, aga teine helitaust ja eelhäälestus.
Hääl lindilt andis juhiseid, mille järgimine tekitas teekonda muudatusi. Vaevalt ma oleksin muidu mõnes nurgataguses käinud. Kuulanuks ma mõnd albumit oma varamust, poleks mul olnud juhiseid ümbritsevas millelegi tähelepanu pöörata. Teisalt ei suutnud juhised lindilt eriti ühenduda reaalsusega, sest mu ümber polnud inimesi, keda pidanuksin vaatama ja ei jõudnud ma kuidagi usteni, mille taga võinuks kuulatada. Mulle räägiti pidevalt millestki, mida pole, seega projitseerisin ise olemasolevale uued kihid kirjeldatu põhjal või kui ei sobinud takka sundida, lasin temal olla oma maailmas ja olin ise omas.
Ma hoidsin võimalused rohkem lahti kui tavapärase jalutuskäigu ajal. Kohtade ülevaksmuutumine oleks ilma ja kellaaja tõttu juhtunud ka niisama, kuid jutustaja hääl, emakeelsed imperatiivid panid otsima uusi teid, tähelepanu koondus tihemini ümbrusele, mõtted ei läinud niiväga pehmelt rändama kui tavaliselt muusikat kuulates.

Seoseid seletavana, mitte tingimata eeskujulike näidetena, mainin esmalt ära kaks teost, mille sarnasustest ‘Surrogaatmetsaga’ (SM) tõukuvad mõned mu ideed ja ettepanekud. ‘Alter Bahnhof Video Walk’ Kasseli Documental 2013 (VW) ja ‘Remote Tallinn’ 2014 (RT) – mõlemad olid üles ehitatud väga täpsetele teekondadele, kõrvaklappidest tulev ja inimese asukoht langesid kokku. VW kogemusest mäletan helide säravat kvaliteeti – mitmel korral vaatasin ringi, et kas rulasõitja ajab mu alla või kust puhkpilliorkester välja ilmub. Kuna ülesanne oli nutiseadme ekraanil olev pilt kokku viia reaalsusega, siis asusin ma alati samas kohas, kus video ja audio, seega toimus väga huvitav reaalsuse laienemine, imaginaarne oli usutav, isegi käegakatsutav. RT puhul olid juhised samuti sünkroonis inimese asukohaga. Mida see annab ja milleks on see hea? Inimese fantaasia on võimas ja üüratu, kuid mitte kõikvõimas ja piiritu. Kui heli annab mulle sisendeid, millest mul pole võimalik kinni haarata, millele ma ei leia ümbrusest vasteid, siis võin ma üsna ruttu sellest mängust tüdineda. Ma pole oma kodus pimedas toas pikali, läbimas seda teekonda kujutluspiltide kaudu, ma olen väljas stiihia käes detailidest pungil linnaruumis, kus mul juba on silme ees pildid ja see raskendab nende peale või asemele hoopis teistsuguste tekitamist.
Organiseeritus vs. juhus. Ma ei kahtlustanud kordagi, et teised inimesed sel ööl oleks seal olnud lavastuse osa, sest mängu alguse aeg ja koht polnud kindlaksmääratud, keegi ei saanud ette teada, et ma seda teen. Teadmine sellest, et minu teosest teadlik olemisest ollakse teadlik, hakkab avalikus ruumis juhusest plaani noppima siis, kui kõige taga on ettevalmistus ja aegruumilised kokkulepped. Lavastuse ‘Mõtteines’ publiku tagasisides kõlas korduvalt küsimusi mingite inimeste kohta tänaval, et kas need olid ka rollis, osatäitjad, G9 poolt ‘palgatud’. Külalised on pileti ostnud ja kui nad, see veel näpus, teatrikassast hoopis linna tagasi viiakse, hakkavadki nad eeldama, et kõik vähegi huvitav on stsenaariumis kirjas, mitte maailma loomulik kulg. Nad viibivad ettevalmistatud teekondadel, teejuhid saadavad neid ja suhtlevad nendega. Nad tunnevad, kuidas neid vaadatakse, see ilmselt võimendab nende endi pilku teisi vaadates. Uue Teatri ‘Odysseiat’ külastades tundsin ise sama – ootasin sündmuste edasist arengut millestki, kust seda ei tulnud, näiteks kahtlasest üksikust autost, mis polnudki üldse lavastusega seotud. Kuid oli ka teistpidi olukordi, näiteks polnud kahtlust, et noored poisid bussipeatuses sebisid monoloogi pidava näitleja taga siirast lavastamata tähelepanust sündiva vastu ja ausast huvist tähelepanu vastu.
SM teekond oli juhuslik. Hääl kõrvaklapis käskis pöörata vasakule, teadmata, kus ma olen ja kuhu see vasak mu viib. Selles pole midagi valesti. Tasakaal selle vahel, kuhu ma ise valisin minna ja kuhu hääl mu juhatas, oli üsna hea. Mida soovinuksin, oli puhkepauside pikkuse määramise võimalus. Ma ei tahtnud hakata telefoni taskust välja koukima ja pausile panema, ei tahtnud voolu peatada, rikkuda, seetõttu aga ei saanud ma oma peatuspaiku nautida. Kui kuskil olnuks nupuvajutaja või andur, mis jutustaja taas rääkima pannud alles siis, kui ma uuesti tõusen, ise omal soovil, see olnuks parem.
Huvitav, kas saaks tekitada helifaili, mis töötab asukohast sõltumata? Võibolla sisaldaks see siis pigem vihjeid kui juhiseid. Rohkem üldistusi kui konkreetseid aknaid, uksi, poste, pinke. See oleks siis pigem muusika kui mäng, pigem taustamuusika jalutuskäigule ja võibolla jääks paljudele arusaamatuks, et mil moel see nüüd mäng on või kuidas teekonda täiendab. Sugereerimise abil saaks mingil määral inimest juhtida, rääkides näiteks millestki, kasutades sõna ‘vasak’ nõnda, et inimene suundubki vasakule.
Tundub lihtsam valmistada ikkagi kohaga seotud heli, kuid selles on ka vähem võlu ja naudingut kui segased vihjed, mis justkui kindla kohaga seotud ei ole, mind ikkagi väga täpselt õigesse kohta juhatavad.
Kui mulle antakse juhis minna ukse taha ja kuulatada, siis võiks see uks ikkagi päriselt seal olla ja valitud nõnda, et kuuel korral seitsmest on seal ka tõesti midagi kuulda. Ja kui kuulda pole, siis võibolla ka mitte rääkida sellest, mis seal kuulda ‘oli’.
Või juhis midagi teha võiks jätta otsese seose tulevikuga – minu tegu ei jää vangi sellesse teosesse, vaid keegi kusagil saab kunagi sellest teada, see liigub teosest välja ja edasi, säilib mõnda aega. Näiteks korraks käib sumin üle kukla, kui kiri, mille koostamist pidasin teatrimänguks, saab korrektselt adresseeritult ja margistatult Eesti Rahva Muuseumile postitatud.
Võte, mille kirjeldust kuulsin UIT 2014 raames teost ‘Taking Turns’ külstanutelt ja mida oleme G9 tegemisega seoses plaaninud, kuid mitte veel praktiliselt ära teinud, on osaleja peegeldamine teise osalise vastu, ühe inimese rolli püstitamine nii, et teine hakkab teda kaaskülalise asemel pidama läbiviijaks. Huvitab ka mõte jaotada publik nii, et nad näeks ennast väljast. Teine rühm külalisi sooritab sama tegevust, mida nemad enne sooritasid ja nad saavad nüüd näha, millisena nad paistnuks eemalt, teistele. Kellel pole esinemishirmu, kes loomulikult naudib tähelepanu all olemist, haarab härjal sarvist, kui ta saali asemel lavale pannakse või tal on võimalus toolilt tõusta ja lavale minna.
Kaasmängijad on turvavõrk. Kui teos viib mind avalikku ruumi ja paneb ette otse sellega suhelda, siis mul võib sõltuvalt isiksusest olla hea meel või tekkida tõrge. Meeskonnakaaslaste olemasolul saaksin ma kindlust, et ma pole siin ainuke loll, kes võõrastega räägib või nurgatagustes kolab. Kaasmängija võib ka mulle võõras olla, aga me oleme samal poolel.
Ülesannete ja takistusradade puhul tahan ma, et need lõpuks midagi tähendaks. Tahan, et lugu kokku tuleks. Mingi sõnum. SM juures oli oluline jalutuse kogemuse muutus. Ma ei pidanud kuhugi välja jõudma, pigem just tagasi koju, rikkamana. Ustele koputamine ja kivide üle tänava tassimine ei tohiks olla niisama. Aga kuidas ette teada, et kas ma lähen adrenaliini peal möllama või skepsisel ratsionaliseerima? Ega ei teagi.
Kokkuvõttes ei saagi nagu oma kogemuse põhjal öelda, kas rohkem on vähem või vastupidi. Tahaks konkreetseid juhiseid, mitte ise mõttega takka sundida, aga samas tahaks ka juhuslikke kokkulangevusi ja neist sündivat tähenduslikkust, ise mõelda ja leida. Tahaks teada, et ma ei saa midagi ära rikkuda, ükskõik mida ma teen, olgu ma siis lavale lubatud vaataja läbilavastatud vaatemängus või mõistatustelahendajast ringihiilija piiritlematu alaga mänguruumis, peaasi, et ma tunneks end turvaliselt, isegi riske võttes. Ise otsustada. Arvata, et ma olen ise otsustanud.

Vahepeal oli helis krabin, mis kõlas kokku vihmaga mu vihmavarjul. Kui olin koju jõudnud, tundusid mu sammud trepist üles minnes nagu ennist majakavahi omad puupõrandal.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s