Kolm vasakulepandud tundi. Kuidas minust sai kaasautor, aga ei saanud.

Three left hours (everybody’s piece)
See ei ole kriitikatekst, teatriarvustus, tagasiside, arutlus, teisiti- ega kaasamõtlemine. See on everybody’s piece.

Huvi seda teost külastada tekkis põhjusel, et keegi jagas viidet G9 töögrupis. Jagas ilmselt seetõttu, et tutvustavas tekstis on kokkukõlasid meie endi tegevuses, eriti viimase teose loomisel selgelt kõikjalesinenud küsimustega. Mida teha siis, kui midagi ei saa defineerida? Kui kõik on tähenduslik ja seetõttu mõttetu? Kui ükskõik mis võib olla ükskõik mis muu? Miks peab teatris käima mingit jama vaatamas? Kes teil dramaturg on? Eriti intrigeeris see, et Kolme Vasakulepandud Tunni puhul oli dramaturge isegi kaks. Mitte üks, vaid kaks. Niisiis meelitasid mind siseringi nuttude ja naerude tagamaad ja ehk ka salasoov, et teised lahendaksid minu probleemid.
Tegelikult peakski ma piirduma enda küsimustega ja mitte väitma, et neil olid säärased-säärased küsimused. Ma ju ei tea, mulle ainult tundub. Üldse peaks ma siinkohal ei gruppide ega indiviidide eest kõnelema, vaid hoopis end igasugustest kollektiividest välja jätma. Kaasa arvatud Everybody’s Piece‘i omast. Aga mis mul siin enam enda välja arvata, mind juba jäetigi välja. Minu jaoks see ei olnud kõigi teos, sest minu teos see ei olnud. Vist.
Eks ole see ainult minu arvamus, aga olnuks tõepoolest tegemist igaühe teosega, küllap oleksin endki rohkem autori ja osalisena tundnud. Paraku ei tea ma nüüd sedagi, kas nõnda oli nende eesmärk – pigem äkki ei olnud. Samuti oli see puhtalt minu isiklik asi, minu eeldus, et kui kohale lähen, siis satun neljanda seinata ja üldse igasuguse seinata kohta. Tegelikult pole ju kusagil öeldud, et tegemist on osalusteatriga. Fraaas ‘kõigi teos’ pani mind nii arvama, sest olen ise mõnda aega üritanud tekitada kõigi teost. Tahtsin niisiis oma isikliku elu asjatoimetustega teiste autoripositsioonist üle sõita. Ennast nende hulka arvata. Seda pelgalt tundmuse tõttu, et nad otsivad sama, mida mina.
Või kuidas see siis nüüd oli – otsisid nad sama või mitte? Saali astudes on kohe näha esimesed kõnekad teatriuuenduse märgid: toolidest üle poole on ära viidud ja tõusul on nöör ees. Nõnda saavad minu eeldused kinnitust. Alustatakse aga kohe muusika ja tantsuga, vaatemänguga. Aga kui see on kõigi teos, siis kas ma võiks kaasa tantsida? Enne, kui jõuan otsustada, saab esimene vaatus läbi ja algab vaheaeg. Kas võin seda nimetada neljanda seina lõhkumise lõhkumiseks? Algab vaatemäng, aga ma ei jõua saada selle kaasautoriks, sest see katkeb. Siis vaatemäng jätkub, mingist muust kohast, mina olen endiselt kõrvale jäetud. Olgu, olen. Sobib. Minu roll on vaataja, selge. Tegin ennatlikke eeldusi.
Aga see vaatemäng ei ole mulle üldse huvitav. Huvitav on sisimas otsida põhjuseid ja seletusi, et miks see mulle huvitav pole.
Huvitav, päriselt põnev ja nii-öelda minu piletiraha tagasiteeniv oli stseen, kus lavale oli toodud proov. Autorid istusid ringis ja üritasid selgusele jõuda, mida teha, miks teha ja kuidas teha. Kõlasid selgehäälselt küsimused, mida olin oma ennatlike eelduste kihutusel tutvustavast tekstist ja iseendast välja lugenud. Kus on publik, kus on etendaja? Kus on proov, kus on etendus? Paljusid sotsiaalseid eksperimente tahaks teha, aga kus on seejuures kunst? Kas lihtsalt avatud mõtlemises? Julguses midagi mõttetut teha ja see lõpuni viia? Selle konkreetse stseeni sisene proov oli näideldud, usutavalt, ilmselt kuna mõned aruteludest olid väga sarnasel kujul ka päris proovis aset leidnud. Oh oleks see vestlus vaid kauem kestnud, jõudnud tuumani, pakkunud lahendusi –
Selle mängitud proovi kõrval tundus ülejäänud õhtu kui päris proov. Või siis teistsuguste vahenditega mängitud proov, vastusteni jõudmata küsimuste professionaalne ettekanne. Ajastused on sisseharjutatud, tehnopark töötab sujuvalt, kõik toimib tegevusnimistu alusel, aga see ei näe välja nagu valmis asi. See on kuidagi liiga päris ja liiga kole. Igasugune maagia puudub. Puudub kostüümikunstnik, puudub valgustaja, puudub koreograaf. Puudub ka argise ilu, sest see on üks nähtus pikast nimekirjast selle kohta, mida black boxis pole võimalik teha.

alissa šnaider three left hours everybody's piece kanuti gildi saal
See on pilt peeglis, mille ees ma seisan

Kui lavale on toodud otsing, siis mina külalisena võin leida kaotuse. On vahe, kas otsing on narratiivi moraal või otsing ise. Igaühel ei ole viitsimist, huvi või oskust punuda lugu ümbritsevatest küsimustest, ta tahab vastuseid ja olemasolev lugu küsimustest on vastus. Otsing puhtal kujul ei ole vastus ega lugu. Otsing ei saagi välja näha nagu valmis asi, sest valmimise poole ollakse alles teel. Ma nägin tol õhtul valmis asja, mis polnud tegelikult valmis. Mulle räägiti lugu otsimisest, aga ilma ilustamiseta, mis tavaliselt loo jutustamise põhiosa on. Minu jaoks raamiti teelolek, ootus, raamiti üks juhuslik katkend sihi saavutamise püüdlustest, kasutades sümbolsideme kõikvõimsat pesulõksu.
Rõhutan, et kogu see must pori pole etteheide, negatiivne hinnang, näpuganäitav vingumine. See on pilt peeglis, mille ees ma seisan. Publikus olnud sõber küsis ühe pausi ajal ettepanevalt, et mulle vist meeldib see teos. Ei, tegelikult ikka meeldi küll, vastasin ma. “Aga huvitav on.” Mingis teoses ise kaelani sees olles võib tunduda, et universum mängib kaasa ja oma mõtete tähenduslikkusele kinnitust otsiv autor jääb teinekord mitmete miraažide kaunist laulust pilve. Seetõttu näen ma ka võimalust end Kõigi Teose autorite hulka tõlgendada. Kui everybody tähendab mõttekuste mõttetuses ekslemisse takerdunuid, siis olen minagi everybody ja see on ka minu piece. Kui see nii pole, siis oli sel õhtul everybody näol tegemist vaid viie inimesega, kes igaüks sai oma monolavastuse ette kanda. Tervist, meelekindlust ja õnnestumisi neile.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s