Mikiveri tagi, Evaldi tekk – kes meist on järgmine aja ohver?

Mõtisklusi Evaldi peost 24. jaanuaril 2016

Ütlen kohe alguses vabanduseks ette ära, et minu kokkupuude elulooteostega on üsna napp, seepärast saavad minu võrdlused olema pigem spekulatsioonid. Üldse tean ma vähe Eesti filmist ja teatrist, samuti ei loe ma üldse raamatuid, nii et alljärgnevaga väljendan ainult ühe kusagilt tulnud tundmatu inimese anonüümset arvamust, kuigi selleks inimeseks olen juhuslikult mina ise.
Tegelikult pean ma kõigepealt väljendama tänu, et sain tol kenal pühapäevaõhtul nõnda meeldivas seltskonnas viibida, sest õhustiku poolest oli tegu rohkem pere-ja-lähedased tüüpi üritusega, mina aga olen Evaldiga kohtunud vaid kahe lavastuse kontekstis. Ei kujutagi hästi ette, milline ühe reaetenduse õhustik võiks olla, ilma kauni peolaua ja pärislilledeta.
Samas natuke kõhe oli ka korraks. Vana mees teeb oma elust kokkuvõtet, viimasena müriseb ekraanil äikesetorm ja seesama vana mees on seal surnud. Siiski vaid mängult, aga peast käib ikka läbi seos, et kas pole see juubelipidugi omamoodi peied, lõpu läbimängimine. Juubilar ise muide tegi kah selle kohta märkuse.
Kui võtta toda õhtut mitte sünnipäevapeo vaid esietendusena, siis teatraalset terminoloogiat purssides oli ‘Evaldi tekis’ lavastuslikke elemente märgatavalt vähe. Antud juhul on see pigem vist tugevus. Polegi alati vaja midagi väga lavastada. Evald on pikka aega olnud esineja ja seekord esinebki praktiliselt ainult tema, ta tekst, mitte kujundid või efektid. Isegi kui ta räägib lugusid vahetult, kõnekeeles, mitte metafooride omas, tunduvad tema laused ikkagi läbilavastatud. Ilmselt elukogemuse poolt. Rõhud on õiges kohas ja puänt jõuab alati kohale.
Suurt rolli mängib (sic) siin kindlasti rääkija isiklik side oma looga. Ausus ikkagi maksab veel midagi tänapäeval. Ma ei väida siiski, et poeetilised liialdused ja dramaturgilised nipid elulooteose juurde ei sobi. Lõpuks sõltub kõik jutustaja eelistustest, et mis vahendid ta valib. Näiteks viimati nägin ma laval vanainimest oma elust rääkimas Nukuteatris, ‘Ajarefrääni’ kontrolletendusel. Seal olid vahendid hoopis baroksemad. Kogu aeg toimus midagi helis, valguses, liikumises; kardinad sahisesid, rekvisiidid tulid ja läksid; nii-öelda kinolik montaaž. Minu jaoks oli seal puudu puhkehetkedest ja olin 75-minutise etenduse lõpuks 150 minuti jagu väsinud. Eks Hellel on ka isiklik side oma looga nagu Evaldilgi ja ma ei räägigi usutavuse kadumisest, vaid teksti erinevatest läbitöötamisviisidest.
Tervet elu tunni või kahe sisse kokku pressida ongi tükk tegemist ja kiirmontaaž kipub tulema iseenesest. Peab kuulipildijana vuristama. Tärin hoiab ka publiku ärkvel. Seisev ja rääkiv inimene võib mõne nurjatu külastaja ju ometi ka haigutama ajada, mis siis, et too on osav kõneleja ja lood huvitavad. Aga on ju ka õhtune aeg ja ruum hämar ja asend istuv, nii et ei tasu pahaks panna.
Vahemärkusena (aga mitte vähendatud tõsidusega) vabandan siinkohal Jaanika ees, et ei ole oma toonaseid kommentaare pikemalt selgitanud. Ma pean ‘Ajarefrääni’ ühe raskusi täis eluloo mõjuvalt lavaletoomise õnnestumiseks ja see, kuidas teose kogemine minu ajatunnetuse täielikult kaaperdas, annab siiamaani ja edaspidigi mulle põhjust juhtunust innustunult rääkida.
‘Evaldi teki’ jooksul ei olnud mul paraku võimalik ajataju kaotada, sest sel õhtul ohjasin lavale suunatud videokaamerat, mille ekraanil tiksuvad numbrid mulle paratamatult silma hakkasid. Õnneks ei pidanud ma neid numbreid vaatama igavuse ja ootusega, et millal see heietus nüüd lõpeb.
Mulle tundub millegipärast teemakohane siinkohal eelnenud jutust mõningaselt eraldiseisvana natuke mõtiskleda selle üle, et miks vahel on vanainimeste heietus tüütu ja kust see tuleb, et ma noorena ei naudi ühe vanuri jutuvestmist. Mismoodi erineb minu egoistlik iha oma maailma parim lugu iga hinnaga ära rääkida tema soovist olla kuulatud? Kui mul on igav, siis võibolla ta lihtsalt ei räägi üldse asjadest, millega ma suudaks siduda oma kogemusi ja mida ma mõistaks. Nii tundubki mulle, et ta ei tee vahet olulise ja tähtsusetu vahel, ta ei lõika, monteeri, lavasta. Tegelikult ta isegi ei jutusta, ta lihtsalt räägib, ükskõik mida. Ausalt öeldes mul ei ole ju õigust närviliselt kella vaadata ja end temast paremaks pidada, sest ma räägin ka kogu aeg ükskõik mida. Me teeme seda samal eesmärgil – et ehitada ajasilda.
Vanuril on selles eelis, aga tema käsutuses oleva materjali suur hulk võib tähendada, et noor ei jaksa teda enam kuulata, sild katkeb, vajub jäljetult minevikku. Siis ühel päeval pole enam vanurit ja noor hakkab teda igatsema, aga avastab, et ei mäleta ühtki tema lugu. Oma viga mõistes hakkab ta siis otsima kuulajaid oma lugudele, et ületada oleviku kuristik ja jõuda ka tulevikku, kuid kas on tallegi kuulajaid –
Me kõik oleme aja ohvrid. Unustus tuleb, võtab küsimata. Ma arvan, et iga ‘Evaldi teki’ etenduse lõpus peakski alati olema pidu. Pidu, mida mäletada. Nii vali ja lustlik, et unustus ehmatab ukselt tagasi.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s