See ei ole naine. See on performer.

Sõltumatu Tantsu Lava‎ Inga Salurand / Hendrik Kaljujärv "all tommorrow's parties"

See ei ole naine. See on performer.
‘all tomorrow’s parties’ / STL / Tartus 27. mail 2016

Hiljuti esitasid kolleegid loodava lavastusega seoses mõtte, et oleks huvitav uurida, kas suudame kustutada külalise mälu ja pakkuda talle puhast kogemust, mida ta ei asu kõige eelnevaga seostama või seletama. Tundub võimatu. Või siis vähemalt ei tule kohe ühtki ideed säärase kogemuse esilekutsumise võimaldamiseks. Kuidas ma saan midagi mitte süstematiseerida olemasolevate kategooriate järgi, kui mul on läbitud vastav haridustee ja kinnistunud harjumus nõnda teha peab juba mitmekümnendat sünnipäeva?

Nende küsimustega aga said kokku oksüümoronliku ourobourose suu ja saba – mõistsin, et minu kogemus ‘atp’-st oli olnud just see väidetavalt püüdmatu lahtiühendus kõigest, mida oleksin pidanud tolle teose kohta oskama mõelda ja öelda. Ma võibolla väljendan ennast ebasegaselt, aga tegelikult ma olengi endiselt segaduses. Proovin siis nii: ‘atp’ tähenduslikkus minule seisneb minu avastuse tähtsakspidamises, ja avastus omakorda selles, et oskan oletada, mida teose minu poolt tunnetatud tähendusetus mulle tähendab.

Tol õhtul saalis istudes oli mul pigem igav kui huvitav. Huvitav on mul nüüd, paar nädalat hiljem, üritades sõnastada oma igavuse võimalikke põhjuseid. Selles mõttes on teos olnud edukas. See on mind ergutanud, ärritanud, küsimusi esitama pannud, arutlema ajanud. Aga mis oli siis teose või minu juures ‘valesti’, et siinkohal kiidulaulu pritsimise asemel vaikselt epiteelkude pudeneb mõtlikust lõuasügamisest?

‘all tomorrow’s parties’ ei kõnetanud mind. See ei öelnud mulle mitte midagi, mitte kuidagi, mitte millegi kohta. Seal ei olnud ütlejat. Sealt puudus üldse igasugune inimlikkus. Mul ei olnud millestki kinni haarata. Ma vabalangesin 60 minutit. Ma ootasin, et tegevustesse tuleks mingi pinge, sest ilmselt ma tahtsin teada, et on midagi oodata, aga ainuke pinge oli minu ootuses. Ja see ootuski ei saanud õieti pingeline olla, sest laval ei olnud mingeid vihjeid selle kohta, et ma peaksin ootama. Ma võisin, kui viitsisin. Et seda mõtet seletada, toon ühe näite vastupidise pinge kohta Tarantino filmidest. Seal on tihtipeale stseene, kus on kohe alguses aru saada, et stseeni lõpus tuleb suur tulistamine, aga et millal, kuidas ja miks just, pole teada. Ja on pinget, pikalt on.

Aga just nagu ütles Žižek kino kohta, et see ütleb sulle, mida tahta, kuid ei anna tahetut [1], nii ei saanud minagi seda, mida ootasin. Öeldakse, et ‘Twin Peaks’ näiteks hajuski seepärast varjusurma, et vastus põhiküsimusele anti ära ja vaatajatel ei olnud enam midagi tahta[2]. Paraku ‘atp’ ei öelnud mulle sedagi, mida tahta või oodata.

Cinema is the ultimate pervert art
“Cinema is the ultimate pervert art. It doesn’t give you what you desire – it tells you how to desire.”

Siililegi selge, et kohe läheb kõvaks kõmmutamiseks. Tarantino 2012. Django Unchained. 1:52:47 - 2:11:01
Siililegi selge, et kohe läheb kõvaks kõmmutamiseks. [3]

Ma nägin tegevust B ja ootasin, et see viiks kuhugi. Aga sel polnud minu jaoks tulemit. Samas polnud see ka niisama huvitav tegevus, tegemises endas puudus küsimus või sõnum või visuaalne nauditavus või kehaline pinge. Küsisin siis endalt, et kas see seostub kuidagi eelneva ja järgneva tegevusega. Aga tegevustel A ja C olid samasugused omadused või nende puudumised, niisiis mul ei õnnestunud seoseid ja lugusid tekitada. Esmalt kipub aju ikka narratiivi otsima. Noh, sai linnuke kasti, et see pole seda sorti teos. Ootasin siis lõpuni, et äkki on asi sõnumis. Aga ei jõudnud see minuni. Kas oli see siis uurimus? Näiteks rütmidest? Ei tundunud seal nähtava ja kuuldava ilmumised-liikumised-kadumised olema allutatud mingisugusele tähenduslikule eksperimenteerimisele. Kas pidanuksin siis vaatama esinejat? Kas rõhk oli tema kohalolul, kehalisusel? Mitte nii, et ma sellest nõnda aru oleks saanud.

See oli vist Sigrid Soomer, kes ‘Mõtteainese’ 1. filosoofiatunnis ütles, et kui laval pole midagi huvitavat vaadata, siis inimest on ikka huvitav vaadata [4]. Paraku ei näinud ma seekord laval üldse inimest. Ma nägin objekti, aga mitte keha. Ma nägin mateeriat, mitte lihaseid. Ma nägin automaatseid operatsioone, mitte tahet. ‘See ei ole naine,’ mõtlesin ma, ‘see on performer.’

Antud kontekstis tõlgiksin ma selle laensõna läbi hispaaniakeelse vaste realizar ‘läbiviijaks’ [5][6]. Arusaadavatel põhjustel on sõnal perform meelelahutuslikud alatoonid sabas, aga sel on ka ametlikum tähendus: tegevust sooritama. Performer on realisaator, kes võib olla nii inimene kui ka masin. Kui tegevus saab sooritatud, siis polegi oluline, kas sooritajal on tahe või mis materjalist on tehtud ta keha. Oletan, et Inga Salurand on siiski inimene ja mulle ainult tundus, et ta mängis robotit. Seetõttu peaksin lavalolijat kiitma usutava soorituse eest, kuigi ma ei saa kindel olla, et selles just tema sooritus seisnes.

Veel ühe laiendusena kõnelause tegutseja rollidest võin pakkuda tähelepanusuunaja-indexeri oma. Tuletan selle puhtalt oma kogemusest, kus antud juhul tundus puuduvat lugu, sõnum, uurimisküsimus ja inimene. Seega seletan iseendale seda teost nii, et harjumuspärase mudeli saatja-sõnum-vastuvõtja asemel toimus seal pigem puhta kommunikatsiooni täielik enesesseisoleeritus. Lavalolija eesmärk ei olnud edastada sõnumit, mis pidanuks jõudma saajani. Ta ei olnud saatja. Ta oli ainult tähelepanusuunaja, kes suunas kokku sattuma säärased asjaolud, mis võimaldasid õhusoleval puhtal edastusel saada pealtnähtavaks. Kogejana olin ma pealtnägija-interceptor, kes läbi lukuaugu piiratud avause satub edastusele, saamata seejuures muud kui fakti käimasolevast edastuse toimingust-olekust. Tähelepanusuunaja tõi pealtnägija sinna lukuaugu juurde, aga mitte selleks, et midagi öelda või selleks, et sealt oleks midagi kuulda-näha. Tunnistaja ei kogenud midagi, ta koges ainult kogemist. Signaal, mille ta kinni püüdis, ei tulnud kelleltki ega liikunud kellegi poole.

all tomorrows parties

Selle mudeli puhul pole välistatud, et suunaja on ka autor e. siis sisuliselt ikkagi saatja, niisamuti võib tunnistajat pidada saajaks, kuid rõhk on tõsiasjal, et puudub kommunikatsioon, kuna selle asemel on kommunikatsiooni vaatlemine mõttelise vahelülina, aga mitte reaalselt siduva sillana.

Nagu näha, siis inimene otsib ikka lugu ja vastuseid, aga mitte tingimata tõde. Seekord tegin endale ise tõe. Võibolla seda autor tahtiski? Ajada mind tähendusetusega nii meeleheitele, et hakkan selles tähendusi nägema. Võibolla olen ma lihtsalt kangekaelne ja ei suuda alluda autori üleskutsele mitte kõike seletama ja seostama asuda. Aga ma püüan. Ja seega piiran end siinkohal sügavamat sümbolite analüüsi tegemast ja loen antud loo nii looduks kui ka lõpetatuks.

_________

1 – Žižek ja Fiennes 2006. The Pervert’s Guide to Cinema. 00:00:30 – 00:00:38. Amoeba Film jt.
2 – Night Mind 2016. What is Twin Peaks? History & Meanings (feat. Nyx Fears). 12:18 – 18:04. (https://youtu.be/uKkrrtwnjU8). Vaadatud 06 06 2016.
3 – Tarantino 2012. Django Unchained. 1:52:47 – 2:11:01. The Weinstein Company ja Columbia Pictures.
4 – Griin 2014. Mõtteaines. 23-24. LTÜ G9 ja Tartu Uus Teater.
5 – Vaste otsingule ‘perform’. Cambridge Dictionaries online. (http://dictionary.cambridge.org/dictionary/english/perform). Vaadatud 08 06 2016.
6 – Tõlkevaste otsingule ‘perform’. Cambridge Dictionaries online. (http://dictionary.cambridge.org/dictionary/english-spanish/perform). Vaadatud 08 06 2016.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s