Aga miks üldse peab võitlema?

Ükskord juhtus minuga imelik lugu. Peeter Volkonski tahtis minuga Facebookis sõbraks saada. Ma ei saanud aru, miks. Mõtlesin, et äkki see on mingi libakonto või et mind on segi aetud kellegi teise, sarnast nime kandva isikuga. Võtsin ette seiklusele julgelt vastu minna. Siis ta helistas ka mulle veel. Kust ta mu numbri sai?! Aga kohe müsteerium ka hajus.
Jätan siinkohal selle müsteeriumi ühtlasi nii hajuma kui ka õhku, sest kirjeldatud seiga kontseptuaalses südamikus seisab, millele soovin käesolevaga osutada ja see nimelt, mu daamid ja härrad, on unustus.
Unustuse hõlmas on üüratul hulgal taskuid, kuhu pudenenut vaid harva õnnestub tähenduslikult taaselustada. Kusagil mereäärses riigis jõekaldses linnas tõmmatakse säält hõlmast paar ümbrikku vanade fotode ja kirjadega, mõned raamatud, ning kohe kisub asi kuidagi kangesti poliitiliseks.
‘Kangelased’ toob teatrikülastaja ette sajanditagused revolutsionäärid ja koos sellega paratamatult ka hulga küsimusi nii nende tegude-aadete kohta kui ka valiku kohta just noid tegelasi teatrikülastaja ette tuua. Niipea, kui pääseb valla arutelu, et miks me peaksime kadunud kommuniste mäletama, polegi nagu enam aega ja põhjust lavastuse dramaturgilisi ja tehnilisi iseärasusi arvustada.
Seega justnimelt võtkem siiski paar hetke, et etenduse kasutajakogemuse võimalikest olemustest pisut heietada.

kangelased must kast
Pole arvatavasti saladus, et vormivõtetest on teose jaoks valitud laudkondades istumise oma, kusjuures näitlejad vahetavad süstemaatiliselt oma asukohta laudkondade hulgas. Eks seda murekohta ikka tekkis, et kuidas mina ühes pika laua otsas kuulen rääkijat, kui tema teises otsas on, eriti kui enda kuuldavaks tegemise nimel tema kolleeg kõrvallauas häält tõstab. Mõningast keskendumist ruumis kerkiv müratase loomulikult nõuab. Mulle, kes ma erialasest kretinismist kannustatuna iga teose, olenemata tema viperustest, tähenduslikkuse esinemise võimaluse valguses vastu üritan võtta, on niisuguses kuulamist raskendavas olukorras näitleja poole naaldumine ja kõrvakikitamine justkui etteplaneeritud kunstiline sümbol. Revolutsionäärid istuvad koos, küünarnukid laual, kuulavad ideoloogi juttu või vestlevad tuliselt maailma paremaks muutmise ainuõigetest teedest.
Nõnda võib isegi tõdeda, et ‘Kangelased’ puudutab osalusteatrigi mängualasid – külalise kogemus sõltub sellest, kui palju on ta nõus panustama e. pingutama kõneleja hääle perimeetris püsimise nimel; kuivõrd tuleb ta jutuvestjale poolel teel vastu haaratusesillal; kuivõrd hoiab pirevil kommunikatsioonivektori teist otsa.
Ja kas pole külaline teatud määral poole jalaga nagu lavalgi, sest et ta näitlejatega ju lauda jagab? Nõnda saab sõna ‘lavalauad’ mõningaselt uue tähenduse. Säärane situatsioon annab külalisele ka turvatunde, et ta teose esitluse jooksul võib toimuvale koheselt ja häälekalt hinnanguid anda. Mõni noogutab kaasa, mõni leiab kõneleja jutus pausi, et anda oma viis kopikat, kuid ühel puhul oli seltsimehel na hea kaebamise isu, et tema lausa teose kulgu muutma hakkas. Eks pea sihukeses avatuma neljanda seinaga projektis ootamatukski suhtluseks valmis olema nii ettevalmistaja kui külaline.
Ometi võib ju igasugust reaktsiooninatukest, mis kohalik autor siinse publiku talvekaamest näost ja ilmeta suukriipsu vahelt kätte saab, sulakullaga samahinnaliseks pidada, seega ei tasu imeks panna, et autorid säärasele mängule on avanenud, vaid hoopis kiita, et neil provokatsioon ja vestlusele-mõtisklusele õhutamine pädevalt õnnestunud on.
Kordaminekutest rääkides tasub mainida ka muusikalist kujundust, mis oma valju ja raju olemusega head kõlalist tasakaalu pakub muidu vast natuke väsitavaks muutuda võivale jutuvoole. Nii et võiks lausa kiitust avaldada, sest et kõrv jutuvadast ka puhata saab, kui saabub kõva hevirokk. Mina küll oma tundlike kõrvade tõttu kontsertidel ja tantsupidudel ilma vahtkummist troppideta kuidagi ei taha käia, seega ma valisin Vildes bändist kõige kaugema lauanurga, aga ega see ühe loo haaval müristamine nüüd terror kah ei olnud ja pealegi revolutsiooni puhul tulebki nupud üheteistkümneni kruttida.

kangelased must kast
See nüüd, et ma muusikat hea vaheldusena nimetan tekstile, ei tähenda, et noorte jutud kuidagi igavust põhjustanuks. Iga uus laudatulija toob ikkagist kaasa täiesti teistsuguse loo, omamoodi jutustamise viisi, iselaadse tundevärvingu, mistõttu kordagi polnud põhjust mõelda, et keegi juba enne kõlanut sisuliselt või vormiliselt korranud oleks. Samuti teeb iga loo eriliseks see, mis temale eelneb ja järgneb, sest on see ju sõltuv lauast, milles külaline istub ehk siis näitlejate sinna ilmumise järjekorrast. Niisiiis põhimõtteliselt on soovijal vabadus tulla korduvalt ja näha kuut erinevat teost, mis siiski kõik võrdselt ülinisti mõtlemapanevad on.
Vaimutoidule lisaks pakutakse midagi ka hamba alla. On harvad need juhud, kui sealt midagi üle jääb, kuid tuleb tõele au anda, et vaimutoitu on teoses rohkem kui näljasvaevlejale pajukit. Küllap aga poleks osanud sajanditagused kangelased unistadagi nõnda uhketest taldrikukaunistustest, kui nüüd siinpool sood näha ja maitsta saab.
Kuid tuletagem meelde, kus meil need olulisemad jutud pooleli jäid. Tõstatab ‘Kangelased’ ju ometi praegu valitseva maailmakorralduse juures end mugavalt tundvate noorte pihta küsimuse, et miks nad ei võitle, midagi ette ei võta, revolutsiooni ei tee. Ja samuti kõlab küsimus, et miks oleme kunagised kangelased ja antikangelased unustanud.
Need peateemad võivad hulganisti haarmeid ajada, näiteks isikute kadumisele kollektiivsest teadvusest võib läheneda nii mälu toimimise iseärasuste kui kangelaslikkuse mõiste eripärade kaudu. Samuti võib küsimust noorte harjumusest raudahelate asemel gluteenimolekule rebida vaadelda mitmeti, kas või revolutsiooni olemuse muutumise nurga alt.
Teiste eest ma kõnelda ei saa, kuid võibolla on mõned põhjused, miks mina isiklikult kõiki kommuniste ja vabadusvõitlejaid ei tunne või ise mõne võitluse eesotsas pole, niimoodi üldistavaid järeldusi teha lubavad, et keegi neist isegi vastuseid oskab leida.
Nimelt pole keegi mulle nondest isikutest, keda ma justkui peaksin teadma, kunagi rääkinud või piisavalt rääkinud. Vähemalt mitte nii, et meeles oleks. Asi püsib paremini meeles, kui mul on isiklik side sellega. Aga eks ma ole ikkagi liiga laisk ja ei viitsi igat seoseniidikest aegade alguseni taga ajada. Et mõista täielikult seda, miks minu praegune maailm on selline, nagu on, ja kuidas olnute teod minuga seotud on, peaks võrdselt ja kedagi välja jätmata uurima kõikide mind ümbritsevaga kuidagigi seotud isikute kõiki tegusid. On ebaaus küsida, et miks ma ei tea, kes oli Erik Udam. Ebaaus nende suhtes, kelle kohta jääb küsimata. Peaks ma ju siis teadma ka seda, kes olid tema vanemad, õpetajad, sõbrad, rätsepad, lemmikud hapukurgimüüjad turul jne.
Isegi kui saan selliste teadmiste abil luua seosed enda ja nende vahele, ei muuda minu teadmine neist kuidagi minu olevikku, ainult täpsustab narratiivi, et kust ja kuidas see tuli, milles olen. Minu Eesti on ikka vaba ja mina selle orjuses, sõltumata sellest, kas tean midagi Anveltist ja Klementist või mitte. Minu elu ongi paratamatult mugav ja selle vastu, mis mind rõhub või mis mul tundub puudu olevat, ei oska ma kuidagi võidelda.
Ma ei tea, millisele väljakule marssida, missuguse asutuse akna all protestida, kellega koos sinna minna ja mida üldse hüüda. Mul puuduvad argumendid riigi kukutamiseks, sest mul pole midagi adekvaatset asemele pakkuda ja isegi mõne hädise uue heakorra manifesti olemasolul ei oskaks ma riiki juhtida või vägesid juhatada.
Ma ei taha olla selline lippe lehvitav kangelane, sest mul pole midagi öelda, mida saaks mäe otsast massidele tõe pähe hüüda. Kui ongi, siis läheks need hüüded pigem läbiva suurtähega nunnutamise alla. See oleks pigem üks tasuta kallistuste aktsioon kui Araabia Kevad. Hoopis mul endal on vaja säärast tuletorni, kangelasi, inspireerivaid ja innustavaid eeskujusid.
Minu jaoks on kangelane keegi, kellega ma oskan samastuda; keegi, kes sarnaste ressurssidega on suutnud korda saata midagi suurt ja vägevat, nii et kadedus tuleb peale ja soov isegi miskit olulist luua ühtäkki paisub. Minu kangelane aitab mind hädast välja ja rahustab, kui ma selle tülina pärast maa alla tahan vajuda. Kangelane tõmbab mind korraks välja töörutiinist, hoolitseb minu vaimse heaolu eest siis, kui ma ise enam ei suuda või taha; solvumata, kui ma tagasi töösse vajudes ta pikaks unustan. Kangelane on valmis minu koostööpartner olema hullumeelsetes kunstiprojektides, mille eesmärgid on üllad, kuid tulemused oletatavalt ‘nagu alati’.

kangelased must kast
Kõlab tuttavalt? Sest kangelane on ikkagi kangelane igal juhul, erineb vaid loosung. Altruistlikult totaalsetesse kunstiteosetesse hüppavad kangelased olid nii siin- kui sealpool raudset eesriiet. Ka kommunist võib olla inimene. Ja ka vabakslaulja võib olla halb inimene. Minul on siit oma mätta otsast kergem kangelaseks nimetada seda, kelle loosung minu omaga rohkem sarnaneb. Kui ta on vägev isiksus, aga ajab suurelt asja, millega ma kuidagi kaasa ei läheks, siis ma vaatlen teda pigem eemalt kui huvitavat fenomeni, aga ei kiirusta teda ülistama.
Nõnda sumbub kõik ühtlaselt halli relativismi, kus varjundeid polegi ja ultratolerants annab kõigile vabaduse olla, mis iganes nad soovivad olla ja pidada ükskõik mida ükskõik milleks muuks. Kõik lähebki vist maailmas järjepanu üha segasemaks, selged piirjooned kaovad. Kas tõesti oleme inimkonnana juba kõik ära proovinud ja midagi uut pole enam, mille nimel barrikaadidele minna? Või ongi kõik rahu ja armastuse nimel tasakesi lahenenud või lahenemas ja mässata pole põhjust? Puhastustulede asemel sussutame rehabilitatsiooni ja assimilatsiooni. Sõdu on, aga neid tundub ajendavat kangekaelsus, mitte kangelaslikkus; lollus, mitte lootus. Või on seegi romantiline pilt minevikust sündinud pelga teadmatuse valedest? Võibolla mulle ainult tundub, et vanasti oli maailm niivõrd palju lihtsam, et võidelda ja revolutsiooni teha oligi palju kergem, sest hõlpsasti võis aru saada, mis on mis ja kumb on kumb.
Aga miks üldse peab võitlema? Ühe küberpunk-düstoopilise filmitriloogia kolmanda osa pealkiri oli siinkohal metafoorina äratoomiseks tabavalt ‘Revolutions’, kuigi oleks võinud ju võinud olla ‘Revolution’. Sealsed kangelased kukutasid neid rõhunud võimu, kuid loo moraal oli see, et nii pidigi minema, see oli rõhuja poolt ettevalmistatud ja võim püsis ikkagi endiselt võimul. See oli vaid üks paljudest sarnastest pööretest ning neid tuleb kõvasti veel. Miks siis võidelda? Eks ikka vahelduse pärast. Nemad seal olid programmeeritud unustama, et tegid kohapeal ringe.
Kuid oleme ju siingipool toda lugu mingisuguses püsivas harjumuses unustada. Väldime kõige mäletamist, et mitte hulluks minna. Aga mõnikord tuletatakse meile meelde, et olnu kordub taas või et kuidas kunagised kangelased tänastega sama nägu lähevad. Tänuväärt töö.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s