Lubagem endale naeru enese üle

Lubagem endale naeru enese üle. ’Lingua franca’ ja Thamsanqa Jantjie vahetavad Toila-Ontikal pangakaarte, tajudes pinna taga struktuuri

Kõigepealt kõlagu lahtiütlemine, resignatsioon, repudiatsioon, abdikatsioon kõigist eitustest, mis all kõlama hakkavad ja mis kindlasti ei tähenda, et ma ei soovi arvustatava teose loojatele head või et ei peaks nende püüdlusi miskikski. Ka ei tahaks sellist traditsiooni püstitada, et kirjutan arvustuse ainult siis, kui ei meeldinud, aga enda lohutuseks oskan öelda, et see halb komme on mul juba niikuinii küljes ja pealegi tehakse minuteada internetis peaasjalikult just nii. Siiski ei ole siinkohatse kõnetuse mõte mitte vihastuda või vihastada, vaid püüda ligineda nende küsimuste vastamisele, mis sel õhtul Telliskivis nähtu tekitas. Iga looja jääb ühel hetkel oma teosega üksi. Ei tohi talle oma olemuse eest suvalt molli kütta.

lingua franca stl foto autor ruudu rahumaru

Et anda oma sõnade katteks pisut taustalugu, siis mainin ära, et minu külastuse tingis mõtteliselt joonistatav sild LTÜ G9 ja ’Lingua franca’ tegijate alusmaterjalivalikute vahel. Pole paslik päris nii öelda, et omal ajal oleks Tume- ja Heleaines mikiteesia ja sünesvistika vallas midagi sellist ära teinud, et saaks kiirelt võrdlema asuda, aga vähemalt konksu otsa nad mu said ja pileti ma ostsin.
Kogejakogemus, kui nii võib öelda, ja mina ju võin, sest teen seda teosest inspireeritult just nõnda, oli pea eranditult vaatluse vormis. Kõigi meelte ühist ja segunevat haaratust, mida mõni võinuks inforidadest lummatuna ootama jääda, ei rakendatud praktikasse kui vormivõtet, vaid lahati eelnevalt kusagil kuluaaride varjus, mistõttu tulemust võib pidada lavateoseks, kus aistingutest ‘räägitakse’, aga kus aisting pole esmatähtis. Pigem loeb, kas vaataja suudab kohapeal rääkija keele ära õppida ja samal lainel kaasa mõelda. Minul paraku kaasaviiduse ja mõistmise tunnet eriti ei tekkinud, pigem jäingi ma võõrana omaette oma toolile, välisvaatlejaks kellegi teise sündmusele, pealtvaatajaks arusaamatule vestlusele. Etendajad paistsid midagi otsivat ja proovivat, ebaledes. Võibolla midagi ütlemisepoolist. Öeldud sai aga vähe.
Oleks pidanud ju olema teisiti. Mõiste lingua franca tähistab keelt, mida kasutavad kaks või enam osapoolt suhtluseks juhul, kui nende emakeeled erinevad. Tuntuim näide on vast bad English, mis teeb üksteisele arusaadavaks nii Poola rekkajuhi ja Austria matkaja kui Rootsis töötava norra filoloogi ja Vietnamis sündinud India estofiili. Küll on kunsti tervikuna ja näiteks muusikat seal hulgas nimetatud universaalseks keeleks, mis rahvuslikke piire armastavad märgisüsteemid justkui põrmu jätaks asjade edastuse võimes, kuid minu arvates on kunst liiga keeruline, et teda saaks üheselt teha ja lugeda. Tol õhtul kunst mind ja esinejaid ei ühendanud. Kui tegemist oli kavala irooniaga, et justkui asutaks ühist keelt otsima, aga ei leita, sest ei saagi leida, kuna inimene või kunst ongi juba kord selline, siis võiks ju öelda, et pealkiri ja sisu olid mingis märgatavas võimusuhtes ja teos on õnnestunud. Säärane võimusuhe või sõnum on aga siin ja praegu välja mõeldud, mitte äravõtmatult teoses ära tuntud.
Kui peaks nüüd ütlema, et mis siis puudu jäi, tuleb peamise tõdemusena pinnale üldine ebaselgus ja vähene puhtus kujundites. Mulle ei olnud selge, kas üritatakse lugu rääkida või mitte. Kas üritatakse loo rääkimisest hoiduda või mitte. Ei ole aru saada, mida tegelased tahavad. Ei ole pinget neil omavahel ega nende ja minu vahel. Ma aiman mõnel juhuslikul korral, et nad saavad teiselt sisendi ja tegutsevad selle järgi, kuid nad ei ole sellest kuidagi vaevatud ega õnnelikud. Mul ei tekkinud kordagi võimalust kellelegi kaasa elada, üllatuda kellegi saavutuse peale, ei tekkinud ootust olukorra lahendust näha. Igatsesin, et miski saab rohkem fookust, kuid minu jaoks olid need kasutamata võimalused, mis said.
Ma tahtnuks rohkem puhtust. Nagu oleks olnud liiga palju inimesi laval. Ja liiga palju lõuendeid, seda nii piltlikus mõttes kui stsenograafilise pildi mõttes. Pilt oli liiga kirju. Kui liiguti sünkroonis, tekitas see pisut muidu nii väheksjäänud sümmeetriat. Seda viimast tahtsin ma võibolla näha just seetõttu, et tegelased ei eristunud, ei olnud piisavalt omapärased, piisavalt oma-energilised. Vabaltvoolavus võib ju olla, kuid siis tahaks ma rohkem aega, et liikuja liigutustes süsteemi otsida, tema käekirja tundma õppida. Selle asemel läks mu pilk tagaplaanil askeldavale maalikunstnikule, kes aga suhestus kuidagi vähe kõige sellega, mis teised tegid. Ussikuhjana mäslevat kehadeparve ka ei olnud. Kuidagi poole peal. Antud lava ja kujunduse jaoks liiga palju rahvast, samas massi vibreerimisest keele leidmise mängu tekitamiseks jällegi liiga vähe. Segane tunne jäi. Ei eraldanud valgus kedagi välja, ei olnud meeldejäävaid soolosid teravas sõõris. Tähelepanelikumad lugejad ütlevad vastu, et kontrabassi etteaste oli ju päris mitu minutit uhkes aupaistes ainupjedestaalil, kuid ma laulan siin ikka seda oma vana laulu, et sõnumit, eesmärki jäi väheks.
Seksapiili kah nappis. Ilusad noored inimesed ju kõik, aga pilk ei kleepu kuidagi kellegi peale, ei tõtta kedagi luudeni lahti riietama. Või oli siis – küsigem jällegi nii – see just kogu asja mõte? Etendajatel oli seega õnnestunud vältida olla kehaline objekt, kudenud kudedepiidlejatest piinatud. Iga olu nende olekust öelnuks kui pigem seda, et neil on piinlik olla vaadatud. Minul on neid siis piinlik vaadata, sest ma otsin, mida vaadata, aga vaadatavad oleks nagu esmakordselt vaatluse all ega tea nähtavuse ersatsist ei ööd, ei mütsi. Säärane häbelikkus, mille peale ma ei lähe kuidagi kiima, vaid hoopis saadan lapse koju tagasi putru sööma ja karvade selga kasvamist ära ootama.
Rütmistuski tundus lihvimata. Eks Eesti teatrile ongi kombeks kaks lõppu korraga, aga ses teoses oleks need võinud omavahel ajaliselt ära vahetada. Ütlen seda vist jällegi selle pagana sihipäratuse pärast, sest et kuigi tümpsuva keelemängulise lõkketantsu kasvatamine talle eelnevast luuletusest on mõneti loogiline, olnuks selgelt intellektuaalse, keele metatöötlust sisaldava töö tulemusena valminud poeem parajam lõppakord – kivirünta õuhkamine aga hoopis lükkas heebli kuhugi etenduse poole peale tagasi ja ei kasvanud luuletusest välja, vaid kasvajana välistas selle elu, saades asjaoluks, mis sihile ja eesmärgile kasu ei tee ning miksidele ei vasta.
On siis üldse midagi, mille eest ma vähegi positiivsema sõna poetaks? Aga see kõik ju ongi. Tundub nagu ärapanemine, aga tegelikult tähendab, et mul oli huvitav. Muud kuulsad teatrikriitikud on öelnud, et see ei ole halb, kui igav on, vaid et halb on, kui halvasti igav on. Ma ei mäleta kes, ilmselt ma ise, aga õigesti ütlesin. Minu jaoks ei olnud ’Lingua franca’ kindlasti halba sorti igav. Räägin puuduvast pingest, aga mingi pinge ju oli. Inimesed tahtsid esineda, aga ei julgenud. Oli juba teab mitmes etendus, aga tundus elu esimene. Taheti teha tõsiselt, aga mitte ka liiga tõsiselt. Taheti teha ausalt, aga kukkus välja nii ausalt, et jääb mõistatuseks, kas kiirgav naiivsus on päris või õpikust õpitud. Tegemist vist ei olnud pihkuitsitava kommentaariga elu või kunsti absurdsuse pihta, pigem tehti seda, mida teha sooviti, ilma et oleks end lastud pidurdada sellest, mismoodi seejuures välja paistakse. Prooviti olla lõbusalt vaba, kuid ei lubatud endale naeru enese üle.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s