kahju hakkab vennikesest. aga mitte niisama, vaid mõtlemapanevalt. (umbes nagu matrix, ainult et ‘de-zionised’ – ilma massikino lubrikatsioonideta). asjad, mida ta tekstiga ‘meeles pidas’ olid algusest peale nihkes. ta ei teadnud, et pärast sissemurdjate rünnakut oli ta naine elus. tätoveering ta rinnal ütles vastupidi. samuti ei saa kindel olla politseiniku jutu tõepärasuses. sellise mäluga meest on kerge ära kasutada (ja seda ka tehti). miks peaks me uskuma, et see pilt oli tema tehtud, kus oma ‘vaenlase’ tapnud kõndiv mäluauk õnnelikult naeratab. sellel pildil puudus allkiri, seega on see lenny jaoks pilt ükskõik millest ehk siis mitte millestki – info on vägagi ebapiisav. aga piisav on üldse igasugune info pildi ja tekstiga leonardile ainult hetkelise emotsiooni esilekutsumiseks. hea, et ta üldse mäletab, et ta asju ei mäleta. miks ta üldse mäletab, et tal on selline mäluvea-haigus, kui see haigus tekkis alles selle haiguse tekkides e. teisisõnu miks ei kustu tal iga kontsentratsioonimuutusega peast ka see, et tal kõik peast kustub? kus on tõde leonardi kohta, kui tõde leonardi jaoks on pusles, mille tükid perfektselt kokku sobivad ka siis, kui väljaspool teda näeb see välja kui mingi persses viimnepäev? aga oma ‘haigusest’ ta teab. muidu poleks tal sedagi tõlgendamisvõimalust, mis oma seisukorrast teadlik olles. tõde muutub tema jaoks selliseks, nagu see on sõltuvalt kontekstist tõe kohta info vaatamise ajal. mis aga on tõde tema kohta? selle mehe puhul domineerib tugevalt ‘tõde minu jaoks’, aga mitte ‘tõde minu kohta’. tal on võime teha otsuseid süümepiinadeta, kirjutades faili üle. 15 minuti pärast on see niikuinii ainus tõde ja seda saab kasutada, kuidas ‘vaja’. kui kiri pildi all ütleb, et see ongi see, keda sa enim vihkad, siis tead sa ju, keda hävitada. erinevalt usa filmiklassikast, kus tukikangelasel on käes pilt atentaadi sihtmärgiks olevast inimesest, kus õnnestumine on ühekordne ja pärast mida saab tüüp oma raha kätte ning pageb kaugele saarele, oli leonardil võimalus jätta tegemata foto ‘kättesaadud mõrvarist’ või kirjutamata, et ‘see on su naise tapja, sa said ta kätte’. mul tekib siin kohe mingi igavese elu mõte. isikut ennast praktiliselt ei olegi olemas, on vaid soov taastada lineaarset aega, milles inimene end kirjeldab. üldkokkuvõttes on lenny tänapäeva mõistes täiuslik inimene. me liigume kiiresti, sööme kiiresti, vahetame infot kiiresti, töötame ja puhkame kiiresti, kuid niivõrd kiiresti unustada on leonardi privileeg. kes minevikku ei mäleta, elab olevikus. lisaks on sellisel juhul ka ideede tulevikustamine (tulevikuunistused) ragina saatel praktilisemad kui meie omad, sest meie jaoks on aeg teistsugune, me võime unistada ja solgutada ideed nt paremast autost. ekstreemlühimälu puhul on info tulevikkukandmine hoopis asjalikum. aeg on teisejärguline. loevad teod. loeb sõna, lühipiiblid, mida pimesi järgida. miks seda homset ikka mäletada?
eelmisel nädalal vaatajaloosis võitjaid polnud.
jacpotisummad liidetakse.
Henry Griin / Eugen J Isotamm 
