(~) tekstid

Lubagem endale naeru enese üle

Lubagem endale naeru enese üle. ’Lingua franca’ ja Thamsanqa Jantjie vahetavad Toila-Ontikal pangakaarte, tajudes pinna taga struktuuri

Kõigepealt kõlagu lahtiütlemine, resignatsioon, repudiatsioon, abdikatsioon kõigist eitustest, mis all kõlama hakkavad ja mis kindlasti ei tähenda, et ma ei soovi arvustatava teose loojatele head või et ei peaks nende püüdlusi miskikski. Ka ei tahaks sellist traditsiooni püstitada, et kirjutan arvustuse ainult siis, kui ei meeldinud, aga enda lohutuseks oskan öelda, et see halb komme on mul juba niikuinii küljes ja pealegi tehakse minuteada internetis peaasjalikult just nii. Siiski ei ole siinkohatse kõnetuse mõte mitte vihastuda või vihastada, vaid püüda ligineda nende küsimuste vastamisele, mis sel õhtul Telliskivis nähtu tekitas. Iga looja jääb ühel hetkel oma teosega üksi. Ei tohi talle oma olemuse eest suvalt molli kütta.

lingua franca stl foto autor ruudu rahumaru

Et anda oma sõnade katteks pisut taustalugu, siis mainin ära, et minu külastuse tingis mõtteliselt joonistatav sild LTÜ G9 ja ’Lingua franca’ tegijate alusmaterjalivalikute vahel. Pole paslik päris nii öelda, et omal ajal oleks Tume- ja Heleaines mikiteesia ja sünesvistika vallas midagi sellist ära teinud, et saaks kiirelt võrdlema asuda, aga vähemalt konksu otsa nad mu said ja pileti ma ostsin.
Kogejakogemus, kui nii võib öelda, ja mina ju võin, sest teen seda teosest inspireeritult just nõnda, oli pea eranditult vaatluse vormis. Kõigi meelte ühist ja segunevat haaratust, mida mõni võinuks inforidadest lummatuna ootama jääda, ei rakendatud praktikasse kui vormivõtet, vaid lahati eelnevalt kusagil kuluaaride varjus, mistõttu tulemust võib pidada lavateoseks, kus aistingutest ‘räägitakse’, aga kus aisting pole esmatähtis. Pigem loeb, kas vaataja suudab kohapeal rääkija keele ära õppida ja samal lainel kaasa mõelda. Minul paraku kaasaviiduse ja mõistmise tunnet eriti ei tekkinud, pigem jäingi ma võõrana omaette oma toolile, välisvaatlejaks kellegi teise sündmusele, pealtvaatajaks arusaamatule vestlusele. Etendajad paistsid midagi otsivat ja proovivat, ebaledes. Võibolla midagi ütlemisepoolist. Öeldud sai aga vähe.
Oleks pidanud ju olema teisiti. Mõiste lingua franca tähistab keelt, mida kasutavad kaks või enam osapoolt suhtluseks juhul, kui nende emakeeled erinevad. Tuntuim näide on vast bad English, mis teeb üksteisele arusaadavaks nii Poola rekkajuhi ja Austria matkaja kui Rootsis töötava norra filoloogi ja Vietnamis sündinud India estofiili. Küll on kunsti tervikuna ja näiteks muusikat seal hulgas nimetatud universaalseks keeleks, mis rahvuslikke piire armastavad märgisüsteemid justkui põrmu jätaks asjade edastuse võimes, kuid minu arvates on kunst liiga keeruline, et teda saaks üheselt teha ja lugeda. Tol õhtul kunst mind ja esinejaid ei ühendanud. Kui tegemist oli kavala irooniaga, et justkui asutaks ühist keelt otsima, aga ei leita, sest ei saagi leida, kuna inimene või kunst ongi juba kord selline, siis võiks ju öelda, et pealkiri ja sisu olid mingis märgatavas võimusuhtes ja teos on õnnestunud. Säärane võimusuhe või sõnum on aga siin ja praegu välja mõeldud, mitte äravõtmatult teoses ära tuntud.
Kui peaks nüüd ütlema, et mis siis puudu jäi, tuleb peamise tõdemusena pinnale üldine ebaselgus ja vähene puhtus kujundites. Mulle ei olnud selge, kas üritatakse lugu rääkida või mitte. Kas üritatakse loo rääkimisest hoiduda või mitte. Ei ole aru saada, mida tegelased tahavad. Ei ole pinget neil omavahel ega nende ja minu vahel. Ma aiman mõnel juhuslikul korral, et nad saavad teiselt sisendi ja tegutsevad selle järgi, kuid nad ei ole sellest kuidagi vaevatud ega õnnelikud. Mul ei tekkinud kordagi võimalust kellelegi kaasa elada, üllatuda kellegi saavutuse peale, ei tekkinud ootust olukorra lahendust näha. Igatsesin, et miski saab rohkem fookust, kuid minu jaoks olid need kasutamata võimalused, mis said.
Ma tahtnuks rohkem puhtust. Nagu oleks olnud liiga palju inimesi laval. Ja liiga palju lõuendeid, seda nii piltlikus mõttes kui stsenograafilise pildi mõttes. Pilt oli liiga kirju. Kui liiguti sünkroonis, tekitas see pisut muidu nii väheksjäänud sümmeetriat. Seda viimast tahtsin ma võibolla näha just seetõttu, et tegelased ei eristunud, ei olnud piisavalt omapärased, piisavalt oma-energilised. Vabaltvoolavus võib ju olla, kuid siis tahaks ma rohkem aega, et liikuja liigutustes süsteemi otsida, tema käekirja tundma õppida. Selle asemel läks mu pilk tagaplaanil askeldavale maalikunstnikule, kes aga suhestus kuidagi vähe kõige sellega, mis teised tegid. Ussikuhjana mäslevat kehadeparve ka ei olnud. Kuidagi poole peal. Antud lava ja kujunduse jaoks liiga palju rahvast, samas massi vibreerimisest keele leidmise mängu tekitamiseks jällegi liiga vähe. Segane tunne jäi. Ei eraldanud valgus kedagi välja, ei olnud meeldejäävaid soolosid teravas sõõris. Tähelepanelikumad lugejad ütlevad vastu, et kontrabassi etteaste oli ju päris mitu minutit uhkes aupaistes ainupjedestaalil, kuid ma laulan siin ikka seda oma vana laulu, et sõnumit, eesmärki jäi väheks.
Seksapiili kah nappis. Ilusad noored inimesed ju kõik, aga pilk ei kleepu kuidagi kellegi peale, ei tõtta kedagi luudeni lahti riietama. Või oli siis – küsigem jällegi nii – see just kogu asja mõte? Etendajatel oli seega õnnestunud vältida olla kehaline objekt, kudenud kudedepiidlejatest piinatud. Iga olu nende olekust öelnuks kui pigem seda, et neil on piinlik olla vaadatud. Minul on neid siis piinlik vaadata, sest ma otsin, mida vaadata, aga vaadatavad oleks nagu esmakordselt vaatluse all ega tea nähtavuse ersatsist ei ööd, ei mütsi. Säärane häbelikkus, mille peale ma ei lähe kuidagi kiima, vaid hoopis saadan lapse koju tagasi putru sööma ja karvade selga kasvamist ära ootama.
Rütmistuski tundus lihvimata. Eks Eesti teatrile ongi kombeks kaks lõppu korraga, aga ses teoses oleks need võinud omavahel ajaliselt ära vahetada. Ütlen seda vist jällegi selle pagana sihipäratuse pärast, sest et kuigi tümpsuva keelemängulise lõkketantsu kasvatamine talle eelnevast luuletusest on mõneti loogiline, olnuks selgelt intellektuaalse, keele metatöötlust sisaldava töö tulemusena valminud poeem parajam lõppakord – kivirünta õuhkamine aga hoopis lükkas heebli kuhugi etenduse poole peale tagasi ja ei kasvanud luuletusest välja, vaid kasvajana välistas selle elu, saades asjaoluks, mis sihile ja eesmärgile kasu ei tee ning miksidele ei vasta.
On siis üldse midagi, mille eest ma vähegi positiivsema sõna poetaks? Aga see kõik ju ongi. Tundub nagu ärapanemine, aga tegelikult tähendab, et mul oli huvitav. Muud kuulsad teatrikriitikud on öelnud, et see ei ole halb, kui igav on, vaid et halb on, kui halvasti igav on. Ma ei mäleta kes, ilmselt ma ise, aga õigesti ütlesin. Minu jaoks ei olnud ’Lingua franca’ kindlasti halba sorti igav. Räägin puuduvast pingest, aga mingi pinge ju oli. Inimesed tahtsid esineda, aga ei julgenud. Oli juba teab mitmes etendus, aga tundus elu esimene. Taheti teha tõsiselt, aga mitte ka liiga tõsiselt. Taheti teha ausalt, aga kukkus välja nii ausalt, et jääb mõistatuseks, kas kiirgav naiivsus on päris või õpikust õpitud. Tegemist vist ei olnud pihkuitsitava kommentaariga elu või kunsti absurdsuse pihta, pigem tehti seda, mida teha sooviti, ilma et oleks end lastud pidurdada sellest, mismoodi seejuures välja paistakse. Prooviti olla lõbusalt vaba, kuid ei lubatud endale naeru enese üle.

Akadeemia G9: Sissejuhatus. Osalusteater, interaktiivne teater, immersiivne teater

Kusagil on öeldud, et sõnadega tuleb ettevaatlik olla. Ei tea, kas see ütleja ise sõnas neid ettevaatlikult või kõlas tema tõdemus paratamatu ohke saatel kärsitult, kuid sõnad ja nende tähendused pole tõesti vähem tähtsad tähendustest, mida üritame nendega edasi anda. See sõna, mis eile tähistas teatrit ja oli kõigile sellisena arusaadav, võib täna vajada omajagu täpsustamist, samamoodi nagu vajab täpsustamist see, millised protsessid on arusaadavalt teatri pärusmaa ja millised pole arusaadavad.

joon 1-3

Metalagendik: Osalusteater, interaktiivne teater, immersiivne teater.

Metalagendikul on külas puussepp ja filosoof Henry Griin. Mõttekogum on salvestatud Tallinnas 15. septembril.

Sellega ei saa ma vist kedagi üllatada, kui ütlen, et igasugune teater on osalusteater. Mõistete piirid, et kus lõpeb vaatlusteater ja algab osaluse oma, sõltuvad ajakirjaniku kimbatuse hetkest ja üldise jutuvada ühtlustamise püüdluse katsetel ilmnevate vajaduste püstitumise üksikasjadest. Arvustaja peab end ju ometi selgelt väljendama, et oleks aru saada, kas ta räägib nüüd tavalisest teatrist või imelikust. Kuidagi peab uuetele tuultele leidma sobiva termini, enne kui nad vanaks peeruks muutuvad.
Eesti teatril läheb praegu hästi. Nagu head mõtted ikka, pole seegi päris minu oma. Aga ütlen, et on õhus, et toodetakse palju ja kõigile on kusagil midagi. Konservatiividele on traditsiooni, seikluseotsijatele on eksperimente, rahulolematutele on jama. Aga miks ma sellest räägin, on asjaolu, et tähtis on ju uurimine ja areng ja et elu käiks, tegevus toimuks, defineerimatused püsiksid. See ongi just hea, et üks züriiliige tahab anda klaasmuna osalusteatrile ja teine nimetab seda trendi märkimiseks trendi märkimise pärast.
Tahan selle segase sissejuhatusega jõuda sinna, et juhin oma audientsi tähelepanu igasugustele teatriteosega seonduvatele ümbristoimingute ja sellele, et mina kõigi nende ülekülluste ja defineerimatuste ja eriarvamuste juures teatris osalust näen isegi seal, kus osalusteatrit pole.
Vanasti oli teater neljanda seina suhtes paindlikum, aga siis sai turuplatsile kärutavate rändtruppide aeg tasapisi läbi ja võimust võtsid pompöössed proskeeniumid. Erinevus osaluses laadateatri ja lavateatri vahel on kasutajakogemuse disainis ja selle osistes. Vankriga tulija ei ole kohustatud hoolitsema klientide näljatunde ühtlasi esilekutsumise ja kusutamise eest, ei pea tema püstitama neile ka käimlat või garderoobi. Tugistruktuurid on juba etenduspaigas olemas, kogukonna poolt loodud ja käimas hoitud kas niikuinii muugi elu tarvis või esile kutsutud teatraalse sündmuse toimimise ajaks. Kogunemise ärilisi võimalusi kasumiks pöörajaid ikka leidub, keegi tuleb kohale oma pirukatega, keegi mõduga. Kusagil on ka ärakükitamise koht. Teose autor sai keskenduda osaluse, interaktsiooni ja immersiooni disainile pigem teose mõjusfääris kui olmeolude laiemal alal.
Aga vaatluseruumi konkreetse ülesehituse juures on selgemalt tarvis tegeleda just nende olmeoludega. Ütleme, et mingi seltskond otsustab asutada teatri. Rikkurid nad pole, seega otsivad nad hoonet, kus oma tegevust alustada. Koha valiku juures on oluline, et veevärk toimiks, oleks koht kohvikule ja kassale, et kuhugi saaks mantleid riputada, et jaguks laopinda rekvisiidile, tehnikale, koristustarvetele, töökodagi oleks ju hea, mõni kontoriruum.
Enamus neist on publikugi jaoks samavõrd laval oleva teose osa kui lava ja tribüün ise. Teose toimumise sündmus on sissemindav ruum, mitte pelgalt vaadeldav objekt. Küsitakse, et kas langev puu metsas häält teeb, kui kedagi kuulamas pole. Samamoodi võiks pärida etenduse kohta, et kas see ikka toimub, kui publikut ei tule. Teos ja selle kehastumise hetk kutsub osalema. Publik koguneb kindlal kellaajal kokku, siseneb uksest, pöördub kassasse või garderoobi või kohvikusse. Teatris on inimesed, kes neid ootavad ja on samuti selleks sündmuseks valmistunud. Lava taga teevad näitlejad viimaseid lõdvestusharjutusi, tehnikud on oma kohtadel. Kõik on kokku tulnud, et ühiselt jagada seda aega ja kohta. Teos on loodud ja publik on kutsutud seda kogema. Samavõrd on neile mõeldud ka kõik abiruumid ja teenused, et nende kogemus oleks terviklikult meeldiv ja et nad millegi puudusest pahuraks muutudes oma ärrituse odasid teose poole ei keeraks. Publik on osa teatri institutsioonist. Nad on osalised rituaali läbiviimises. Igasugune teater on osalusteater. Siis järgnevad arvustused pressis, auhinnatseremooniad, festivalid. Osalusteatris osaleb mitte ainult publik, vaid ka teater ise.
Säärane lähenemine küll võibolla laiendab teatri mõistet ohtlikult häguseks, kuid pidagem meeles, et paljusid mõisteid hoomatakse ikkagi nende kontekstis ja vastandustes muude mõistetega. Näiteks kui parajasti mõnes riigis on osalusele rõhku panevate teoste osakaal äkki tekkinud ja tõusnud, siis paratamatult sünnitab see kõneainest ja rääkijatel on vaja leida mõiste, mille abil õhus olevatest trendidest rääkida. Palju lihtsam on öelda ‘osalusteos’ kui ‘osaluse määra ja rõhuasetuste ontoloogiaga eksperimenteeriv teos’. Nii kerkib esile ka vastandus tavateatri ja osalusteatri vahel.
Kui nüüd eelnev jutt osaluse mõiste säärasest seletusest, nagu ülal ta püstitatud sai, kokku võtta ja selle põhjalt interaktiivsuse ja immersiivsuse suunas liikuda, siis ütleksin hoopiski, et pigem ongi osalusteatrina mõistetav justnimelt vastastikmõjude ja endasseimevusega tegelev looming. Väidan, et osaluse avardamine nende kaudu käibki.
Harutagem need kolm mõistet märksõnadeks lahti. Kõigepealt osalus. See on millestki osavõtt, koos tegemine, jagamine, midagi ühist, millegi osaks olemine. On tajutav tervik, mis koosneb tajutavatest osadest. Ma võtan osa bussireisist, kui täistunniekspress mingi hulga inimesi teise linna viib. Ma jagan kaubanduskeskusesse minnes paljudega ostlemise või selles hoones viibimise kogemust. Ma võin otsustada õppetöös mitte osaleda ja mata tunnist poppi teha, kuid sellega kaasneb minu osalus kohustusliku koolihariduse rituaalides noomida ja korrale kutsuda mittehoolsaid noori.
Interaktsioon, see on vastastikmõju. Üks mõjutab teist nii, et sellel on mõju ka mõjutajale. Suhtlus. Energia või info vahetamine. Newtoni kolmas seadus ütleb, et igale mõjule vastab võrdne vastassuunaline mõju. Teos luuakse, ühiskond reageerib. Kui inimesed teevad koostööd, siis nad suhtlevad, andes endale aru, et iga osaleja tegevus mõjutab teiste tegevusi ja seega tervikut, tulemit.
Immersioon, see on endassetõmbavus, miski hõlmab midagi täielikult, miski on millestki üleni haaratud, sisse võetud, ümbritsetud. Digimaailmas on see oluline mõiste ja võibolla tähenduses, mida praegu siin arutelus kasutan, pärinebki sealt ajast, kus virtuaalrealsused arvutite arengu kiirenedes üha rohkem kasutaja erinevaid meeli haarama hakkasid ja püüdlus oli tehnoloogiast teha midagi palju enamat kui vaid urisev kast.

joon 4-5

Osaluses ei pruugi olla vastastikmõju ja vastastikmõjus ei pruugi olla haaravust. Tundub, et teine on esimese täiendus ja kolmas teise arendus, lastes need kolm paigutada matroškana üksteise sisse. Kuid kas ka pööratu on toimiv? Haaratus võib esineda ka vastastikmõjuta, sest inimene saab ka üksi mingis tegevuses või kogemuses nõnda kõrvuni sees olla, et kõik muu ununeb. Interaktsiooni ilma osaluseta on aga raskem leida. Vastastikmõjus olijad jagavad alati seda ühist kogemust, inetraktsioonis olemist. Nõnda vaadates peaks vastastikmõju asuma osaluse hõlmas kui selle täpsustus.
Mis on ühine, aga vastastikmõjuta? Näiteks teose vaatamine. Publik on saalis, vaatab lavale. Või miks mitte kodudes ja vaatab telekaid. Tegemist võib olla ka osalusteatriga, kus etendaja ja külalised jagavad territooriumi, puudub lava ja saali eristus, kuid kus publiku panust ei eeldata, sest teose kulg selle olemasolust või -olematusest ei sõltu. Telesaade, mille vaatamise kogemust inimesed mingil õhtul jagada võivad, ei muutu kuidagi sellest, kas nad seda väärt meelelahutuseks peavad või mitte. Võõraid täis ühistranspordisõidukis olen ma passiivne osaleja. Minu interaktsioonikatse oma sõitu sellega kuidagi muuta, et ma pileti eest Monopoly-rahadega maksan, saadab olukorra päädimine mittesõiduga. Ühisele interaktsioonivabale tegevusele võib eelneda suhtlusperiood nagu näiteks kokkuleppe saavutamine, et mida ühiselt tegema hakatakse, kuid jagatud tegevus võib spontaanselt tekkida ka juhuslikult mingi ebamäärase rahvastikutiheduse punkti saabumisel. Sellises tegevuses võime teha tinglikult sama asja, aga meil ei pruugi olla sama eesmärk, tempo. Sama eesmärk just ühtsuse mõttes. Kui ülesanne on tõsta parem käsi, siis iga selle tegevuse jagaja võib seda teha eri ajal, kiirusel, moodusel, sisemisel põhjendusel, eri sisemise rahulolu tasemega.
Mis on ühine, aga vastastikmõjuga? Kui me peame igaüks tegevuses, milles osaleme, kuidagi koostööd tegema ja suhtlema, et ühine eesmärk saavutada. Kõige lihtsam säärane siht on üheaegsus, mille puhul tegevuse sooritajad jälgivad teisi sooritajaid ja korrigeerivad oma tempot vastavalt sellele, kas nad on keskmisest ees või taga. Kui eesmärk on metafüüsilisem, siis tähendab sünkroonsuse otsing pigem ideeliste kokkuõlade teed kui kehaliste parameetrite ajastamist. Näiteks kui lõppsiht on kõigi osalejate rahulolu kunstiprojektiga, siis kaasneb ilmselt kõvasti rohkem verbaalset suhtlust, interaktsiooni, vastastikmõju kui mõne üksiku liigutusega kordeballeti täppisnumbris. Arvatavasti.
Kui terminite ebapuhtusest rääkida selles mõttes, et ühes teatrivoolus on teise elemente ja teises esimese omi, siis tehkem siinkohal mõtteline katse erinevate etenduslike situatsioonidega, kus ‘tavaline’ teater ja ‘imelik’ teater võrdluses on ja ka segunema asuvad.
Tavaliseks teatriks nimetan ma vaadeldava ruumiga olukorda. Esikohal on vastandus – vastandus autorite ja publiku vahel, vastandus lava ja saali vahel, vastandus teose tekitamise ja selle kogemise vahel. On küll väiksemaid saale ja selliseid, kus publik kahes või neljas lava küljes, kuid vastandus jääb ja samuti on seal omal kohal kaugus publiku ja etendaja vahel.
Katse esimeses osas kujutame ette, et oleme klassikalises teatrisaalis, vastanduse olukorras, olgu ta siis προσκήνιον või blackbox, etendus käib ja laval on üks näitleja. Ta teeb midagi, mida tal on vaja teha. Näiteks paneb telki üles. Ta on matkarõivais. Tegutseb. Oma tegevust või mõtteid publikule ei seleta. Käitub, nagu oleks üksi. Tugev neljas sein.
Teises osas vaadakem sama tegelast samas tegevuses. Nüüd pomiseb ta midagi enda ette. Sellest kasvab välja monoloog. Miks peaks keegi oma mõtted valjult välja ütlema, kui ta on ruumis üksi? Sest ta polegi seal üksi, vaid neid mõtteid on vaja kellelgi kuulda, et tekiks tähenduslikkus. Näitleja mängib siin publikule üldiselt, inimkonnale tervikuna, isegi mitte konkreetselt inimestele saalis. Monoloogiga teadvustab ta, et inimesed on seal ja inimkond peab kuulma tema mõtteid, sest nendega edasi antav sõnum on antud teose loomise põhjuseks.
Kolmandaks läheb ta veel enam suhtluse poole: ta esitab saali küsimuse. Suunatuse mõistes teeb ta seda sarnaselt monoloogiga, üldiselt, kogu võimalikule audientsile. Küsimuse loomus aga on oodata enda järele vastust. Publik pole seal küll vastamise olukorras, nad on osalejad kui vaatlejad, mitte osalejad kui suhtlejad. Suhtlus on siin retooriline ja platooniline. Küsimus võib panna kedagi publikust mõtlema, et kuidas ta sellele vastaks, kuid samamoodi võib panna monoloog kedagi mõtlema, et mida tema selles olukorras mõtleks ning kah võib tumm koreograafia panna kedagi mõtlema, et mida ja kuidas tema teeks.
Neljandas etapis esitab etendaja küsimuse juba kellelegi konkreetsele isikule. Ta vaatab saalisolijatele silma, valib esireast ühe inimese, läheneb. Provokatsioonitase tõuseb. Aga seda enam on jätkuvalt tegu vastandusega. Kas ta tahab, et külaline päriselt vastakski? Külaline on ilmselt segaduses – on tegu intervjuu või etendusega? Kuna eelnenud aja vältel oli laval etendus ja toimus näitlemine, siis on loogiline, et küsimus sai esitatud suhtluse määra tõstmiseks, kuid mitte vaatemängu katkestamiseks. Kui etendaja otseselt vastust lunima ei hakka, siis seda pigem ei tule. Olen korduvalt toonud säärase õhukese neljanda seina ja interaktiivsusprovokatsiooni teema juures näiteks oma kogemuse Uue Teatri ‘Keskea rõõmudest’ ja teen seda nüüdki. Etendajad küll rääkisid publikuga ja kutsusid isegi lavale, kuid mina vähemalt ei tundnud kordagi, et ma tegelikult minna võiks, sest vastandus oli nii tugev, lava ja saali dihhotoomia oli sedavõrd etableerunud. Näitlejad ise ei tulnud saali. Neljas sein oli kui nähtamatu kõrgepingeväli, mille taga nad turvaliselt kutseid jagasid. Nad tundsid end improvisastsiooniolukorras võibolla ebaturvaliselt ja kaitsesid selle barjääriga end, kuid meie tundsime end samuti siinpool seina kaitstult ja ei tahtnud vastu elektriaedikut särtsu saama minna.
Staadium number viis toob näitleja poodiumilt alla, lavalt maha, publiku sekka. Esineb kehalist kontakti, esitatud küsimustele oodatakse vastuseid, rääkida võivad kõik kõigiga, sündmuse käik on suhtlejate panustest mõjutatud ja muutub nende käitumisele vastavalt. Et seda seisundit mitte täielikult segi ajada imeliku teatriga, siis võime veelkord meenutada, et sündmus algas vastanduse ruumis, kuid etendaja andis oma käitumisega mõista, et ta ei jää vaatluse objektiks ja teos sünnib, saab oma lõpliku kuju kohapeal, suhtluses. Näitlejal on arvatavasti ikkagi mingisugune sõnum, mille ta etenduse jooksul kuidagi välja ütleb, kuid ta loob olukorra, kus külalised saavad aktiivselt kaasa rääkida ja tegutseda, kui soovivad. Vastandus autoriks ja külaliseks olemise vahel siiski säilib, sest olukorra algataja on piletid müüki pannud ja kaasaminejad liituvad väljastpoolt sisenedes.
Siit olekski paslik edasi minna imeliku teatri juurde, sest viienda näite juures võtabki tavateater juba tugevalt imeliku teatri suuna. Kui siingi immersiivsuse, interaktsiooni ja osaluse määrad viide etappi jagada ja alustada viimasest, siis olemegi justkui äsjakõlanud etendusolukorra kirjelduse koopias, kuid selle vahega, et pole etendust, pole teost, pole teatrit, pole publikut ja pole ka kindel, kas on mängugi.
Imeliku teatri viies etapp on unistus, täitmatu manifest, kõikehõlmava teose utoopia. Püüdmatu on ta seepärast, et see on juba täitunud eesmärk. Kogu planeeti haarav teos, milles kõik on nii autorid kui ka kogejad, kannab nime elu. Elu inimühiskonnas. Ja teater see enam pole, sest sellel pole publikut. Teater on selle teose sees. Inimkond saab oma elule olla vaid metapublik, sest suudab vahel tegevuses olemise ajal mõelda tegevusest, milles ta on, ja enda sealolemisest.
Osalusteatrit võiks tähistada mõisted ‘sissemindav ruum’ ja ‘jagatus’. Lava on igal hetkel sisenetav ja samuti tribüün. Neljas etapp, natuke malbem oma maailmavallutuslikes plaanides, alustabki pigem ruumist, kus need sisenemised on juba toimunud või kus noid alasid ongi üldse väga raske eristada. Tegevuspaik on valitud ja üles seatud nõnda, et see soodustaks koosmängu. Kui lõpeb mäng kellelegi ja algab mäng kellegagi, siis lava ja saal kaovad, jääb vaid ruum. Kaob autor ja külaline, jäävad mängijad. Kõik tegutsejad on vastastikmõjus ja ideaalis on saamise-andmise suhe tasakaalus.
Kolmandas jaotuses tuleb neljas sein mõnes mõttes oma kohale tagasi. On selgem eristus etendaja ja külalise vahel seeläbi, et nad küll jagavad ühisruumi, kuid etendaja ei suhtle külalisega otse. Nad võivad asuda ruumis kõrvuti või suurema arvu korral läbisegi, kuid võivad tekkida väikesed lavad ja saalid, kuna etendaja suhtumine on natuke eirav. Ta võib võtta impulsse oma tegevuse sooritamiseks publikust, andes seega külalisele võimu olukorda kujundada, kuid ta ei astu sõnalisse vestlusesse.
Teine võimalus on interaktsiooniruumis taasluua kaugus. Teatud vahemaa tagant kipub suhtlus nõrgenema ja tekkima vaatlus. Peamiselt tuleb see häälepaelte ja kõrvade võimekuse piiridest, samuti silmale omasest detailide eristuse võimest. Mida kaugemal on suhtlejad teineteisest, seda raskem on neil lugeda olulisi mikroliigutusi, ilmeid, häälevärinaid. Et kumbki osapool ei heituks ega passiivseks muutuks, peab mõlemal olema isu suhtluse käigushoidmiseks ja nad peavad rohkem energiat kulutama.
Esiteks jääb jagatud ruumi ikkagi vastandus, olgu inimesed seal kuitahes kõrvuti või lähedal või kontaktis – alati on kohal mina ja teine. Igaühel on kõigist vastastikmõjudest ikkagi oma kogemus, mitte kellegi teise oma. Vastandus pole siin seega kaitsev piir, vaid metakognitsiooni ja empaatia hallala. Kui kaks inimest on omaette, lähedal, suhtluses, siis on autori-publiku rollid kiired kaduma. Võib ununeda ka teater. Võib juhtuda, et teater jääb sinna hetke maha, kus toimus piletimüük, vetsuskäik, kohvikusolek, ja naaseb alles pärast intiimse läheduse immersiivsuse hajumist.
Lõpetuseks laseksin hea meelega enda asemel rääkida Marina Abramovicil1. Tänan ja kõike head!
Kuulasite mõttekogumit Osalusteater, interaktiivne teater, immersiivne teater. Metalagendikul toimetasid Henry Griin, Inga Vares, Mari Mägi, Kristi Saaremäe, Triin Simson, Yana Khanikova, Bibi Kahk, Kirsi Lember, Mikk Ostrov, Timo Varamäki ja paljud-paljud teised. Akadeemia G9 2016.

1 – Marina Abramovic on The Artist Is Present. Marina Abramovic Institute. Vimeo. [https://vimeo.com/72711715]

Mõttekogum helifailina:
(~)
Soovitan lugeda neid artikleid, sest sisaldavad asjalikke arutlusi ülalkõlanud teemadel ja rohkelt näiteid mujal maailmas loodud osalusteostest:
(~)

Aga miks üldse peab võitlema?

Ükskord juhtus minuga imelik lugu. Peeter Volkonski tahtis minuga Facebookis sõbraks saada. Ma ei saanud aru, miks. Mõtlesin, et äkki see on mingi libakonto või et mind on segi aetud kellegi teise, sarnast nime kandva isikuga. Võtsin ette seiklusele julgelt vastu minna. Siis ta helistas ka mulle veel. Kust ta mu numbri sai?! Aga kohe müsteerium ka hajus.
Jätan siinkohal selle müsteeriumi ühtlasi nii hajuma kui ka õhku, sest kirjeldatud seiga kontseptuaalses südamikus seisab, millele soovin käesolevaga osutada ja see nimelt, mu daamid ja härrad, on unustus.
Unustuse hõlmas on üüratul hulgal taskuid, kuhu pudenenut vaid harva õnnestub tähenduslikult taaselustada. Kusagil mereäärses riigis jõekaldses linnas tõmmatakse säält hõlmast paar ümbrikku vanade fotode ja kirjadega, mõned raamatud, ning kohe kisub asi kuidagi kangesti poliitiliseks.
‘Kangelased’ toob teatrikülastaja ette sajanditagused revolutsionäärid ja koos sellega paratamatult ka hulga küsimusi nii nende tegude-aadete kohta kui ka valiku kohta just noid tegelasi teatrikülastaja ette tuua. Niipea, kui pääseb valla arutelu, et miks me peaksime kadunud kommuniste mäletama, polegi nagu enam aega ja põhjust lavastuse dramaturgilisi ja tehnilisi iseärasusi arvustada.
Seega justnimelt võtkem siiski paar hetke, et etenduse kasutajakogemuse võimalikest olemustest pisut heietada.

kangelased must kast
Pole arvatavasti saladus, et vormivõtetest on teose jaoks valitud laudkondades istumise oma, kusjuures näitlejad vahetavad süstemaatiliselt oma asukohta laudkondade hulgas. Eks seda murekohta ikka tekkis, et kuidas mina ühes pika laua otsas kuulen rääkijat, kui tema teises otsas on, eriti kui enda kuuldavaks tegemise nimel tema kolleeg kõrvallauas häält tõstab. Mõningast keskendumist ruumis kerkiv müratase loomulikult nõuab. Mulle, kes ma erialasest kretinismist kannustatuna iga teose, olenemata tema viperustest, tähenduslikkuse esinemise võimaluse valguses vastu üritan võtta, on niisuguses kuulamist raskendavas olukorras näitleja poole naaldumine ja kõrvakikitamine justkui etteplaneeritud kunstiline sümbol. Revolutsionäärid istuvad koos, küünarnukid laual, kuulavad ideoloogi juttu või vestlevad tuliselt maailma paremaks muutmise ainuõigetest teedest.
Nõnda võib isegi tõdeda, et ‘Kangelased’ puudutab osalusteatrigi mängualasid – külalise kogemus sõltub sellest, kui palju on ta nõus panustama e. pingutama kõneleja hääle perimeetris püsimise nimel; kuivõrd tuleb ta jutuvestjale poolel teel vastu haaratusesillal; kuivõrd hoiab pirevil kommunikatsioonivektori teist otsa.
Ja kas pole külaline teatud määral poole jalaga nagu lavalgi, sest et ta näitlejatega ju lauda jagab? Nõnda saab sõna ‘lavalauad’ mõningaselt uue tähenduse. Säärane situatsioon annab külalisele ka turvatunde, et ta teose esitluse jooksul võib toimuvale koheselt ja häälekalt hinnanguid anda. Mõni noogutab kaasa, mõni leiab kõneleja jutus pausi, et anda oma viis kopikat, kuid ühel puhul oli seltsimehel na hea kaebamise isu, et tema lausa teose kulgu muutma hakkas. Eks pea sihukeses avatuma neljanda seinaga projektis ootamatukski suhtluseks valmis olema nii ettevalmistaja kui külaline.
Ometi võib ju igasugust reaktsiooninatukest, mis kohalik autor siinse publiku talvekaamest näost ja ilmeta suukriipsu vahelt kätte saab, sulakullaga samahinnaliseks pidada, seega ei tasu imeks panna, et autorid säärasele mängule on avanenud, vaid hoopis kiita, et neil provokatsioon ja vestlusele-mõtisklusele õhutamine pädevalt õnnestunud on.
Kordaminekutest rääkides tasub mainida ka muusikalist kujundust, mis oma valju ja raju olemusega head kõlalist tasakaalu pakub muidu vast natuke väsitavaks muutuda võivale jutuvoole. Nii et võiks lausa kiitust avaldada, sest et kõrv jutuvadast ka puhata saab, kui saabub kõva hevirokk. Mina küll oma tundlike kõrvade tõttu kontsertidel ja tantsupidudel ilma vahtkummist troppideta kuidagi ei taha käia, seega ma valisin Vildes bändist kõige kaugema lauanurga, aga ega see ühe loo haaval müristamine nüüd terror kah ei olnud ja pealegi revolutsiooni puhul tulebki nupud üheteistkümneni kruttida.

kangelased must kast
See nüüd, et ma muusikat hea vaheldusena nimetan tekstile, ei tähenda, et noorte jutud kuidagi igavust põhjustanuks. Iga uus laudatulija toob ikkagist kaasa täiesti teistsuguse loo, omamoodi jutustamise viisi, iselaadse tundevärvingu, mistõttu kordagi polnud põhjust mõelda, et keegi juba enne kõlanut sisuliselt või vormiliselt korranud oleks. Samuti teeb iga loo eriliseks see, mis temale eelneb ja järgneb, sest on see ju sõltuv lauast, milles külaline istub ehk siis näitlejate sinna ilmumise järjekorrast. Niisiiis põhimõtteliselt on soovijal vabadus tulla korduvalt ja näha kuut erinevat teost, mis siiski kõik võrdselt ülinisti mõtlemapanevad on.
Vaimutoidule lisaks pakutakse midagi ka hamba alla. On harvad need juhud, kui sealt midagi üle jääb, kuid tuleb tõele au anda, et vaimutoitu on teoses rohkem kui näljasvaevlejale pajukit. Küllap aga poleks osanud sajanditagused kangelased unistadagi nõnda uhketest taldrikukaunistustest, kui nüüd siinpool sood näha ja maitsta saab.
Kuid tuletagem meelde, kus meil need olulisemad jutud pooleli jäid. Tõstatab ‘Kangelased’ ju ometi praegu valitseva maailmakorralduse juures end mugavalt tundvate noorte pihta küsimuse, et miks nad ei võitle, midagi ette ei võta, revolutsiooni ei tee. Ja samuti kõlab küsimus, et miks oleme kunagised kangelased ja antikangelased unustanud.
Need peateemad võivad hulganisti haarmeid ajada, näiteks isikute kadumisele kollektiivsest teadvusest võib läheneda nii mälu toimimise iseärasuste kui kangelaslikkuse mõiste eripärade kaudu. Samuti võib küsimust noorte harjumusest raudahelate asemel gluteenimolekule rebida vaadelda mitmeti, kas või revolutsiooni olemuse muutumise nurga alt.
Teiste eest ma kõnelda ei saa, kuid võibolla on mõned põhjused, miks mina isiklikult kõiki kommuniste ja vabadusvõitlejaid ei tunne või ise mõne võitluse eesotsas pole, niimoodi üldistavaid järeldusi teha lubavad, et keegi neist isegi vastuseid oskab leida.
Nimelt pole keegi mulle nondest isikutest, keda ma justkui peaksin teadma, kunagi rääkinud või piisavalt rääkinud. Vähemalt mitte nii, et meeles oleks. Asi püsib paremini meeles, kui mul on isiklik side sellega. Aga eks ma ole ikkagi liiga laisk ja ei viitsi igat seoseniidikest aegade alguseni taga ajada. Et mõista täielikult seda, miks minu praegune maailm on selline, nagu on, ja kuidas olnute teod minuga seotud on, peaks võrdselt ja kedagi välja jätmata uurima kõikide mind ümbritsevaga kuidagigi seotud isikute kõiki tegusid. On ebaaus küsida, et miks ma ei tea, kes oli Erik Udam. Ebaaus nende suhtes, kelle kohta jääb küsimata. Peaks ma ju siis teadma ka seda, kes olid tema vanemad, õpetajad, sõbrad, rätsepad, lemmikud hapukurgimüüjad turul jne.
Isegi kui saan selliste teadmiste abil luua seosed enda ja nende vahele, ei muuda minu teadmine neist kuidagi minu olevikku, ainult täpsustab narratiivi, et kust ja kuidas see tuli, milles olen. Minu Eesti on ikka vaba ja mina selle orjuses, sõltumata sellest, kas tean midagi Anveltist ja Klementist või mitte. Minu elu ongi paratamatult mugav ja selle vastu, mis mind rõhub või mis mul tundub puudu olevat, ei oska ma kuidagi võidelda.
Ma ei tea, millisele väljakule marssida, missuguse asutuse akna all protestida, kellega koos sinna minna ja mida üldse hüüda. Mul puuduvad argumendid riigi kukutamiseks, sest mul pole midagi adekvaatset asemele pakkuda ja isegi mõne hädise uue heakorra manifesti olemasolul ei oskaks ma riiki juhtida või vägesid juhatada.
Ma ei taha olla selline lippe lehvitav kangelane, sest mul pole midagi öelda, mida saaks mäe otsast massidele tõe pähe hüüda. Kui ongi, siis läheks need hüüded pigem läbiva suurtähega nunnutamise alla. See oleks pigem üks tasuta kallistuste aktsioon kui Araabia Kevad. Hoopis mul endal on vaja säärast tuletorni, kangelasi, inspireerivaid ja innustavaid eeskujusid.
Minu jaoks on kangelane keegi, kellega ma oskan samastuda; keegi, kes sarnaste ressurssidega on suutnud korda saata midagi suurt ja vägevat, nii et kadedus tuleb peale ja soov isegi miskit olulist luua ühtäkki paisub. Minu kangelane aitab mind hädast välja ja rahustab, kui ma selle tülina pärast maa alla tahan vajuda. Kangelane tõmbab mind korraks välja töörutiinist, hoolitseb minu vaimse heaolu eest siis, kui ma ise enam ei suuda või taha; solvumata, kui ma tagasi töösse vajudes ta pikaks unustan. Kangelane on valmis minu koostööpartner olema hullumeelsetes kunstiprojektides, mille eesmärgid on üllad, kuid tulemused oletatavalt ‘nagu alati’.

kangelased must kast
Kõlab tuttavalt? Sest kangelane on ikkagi kangelane igal juhul, erineb vaid loosung. Altruistlikult totaalsetesse kunstiteosetesse hüppavad kangelased olid nii siin- kui sealpool raudset eesriiet. Ka kommunist võib olla inimene. Ja ka vabakslaulja võib olla halb inimene. Minul on siit oma mätta otsast kergem kangelaseks nimetada seda, kelle loosung minu omaga rohkem sarnaneb. Kui ta on vägev isiksus, aga ajab suurelt asja, millega ma kuidagi kaasa ei läheks, siis ma vaatlen teda pigem eemalt kui huvitavat fenomeni, aga ei kiirusta teda ülistama.
Nõnda sumbub kõik ühtlaselt halli relativismi, kus varjundeid polegi ja ultratolerants annab kõigile vabaduse olla, mis iganes nad soovivad olla ja pidada ükskõik mida ükskõik milleks muuks. Kõik lähebki vist maailmas järjepanu üha segasemaks, selged piirjooned kaovad. Kas tõesti oleme inimkonnana juba kõik ära proovinud ja midagi uut pole enam, mille nimel barrikaadidele minna? Või ongi kõik rahu ja armastuse nimel tasakesi lahenenud või lahenemas ja mässata pole põhjust? Puhastustulede asemel sussutame rehabilitatsiooni ja assimilatsiooni. Sõdu on, aga neid tundub ajendavat kangekaelsus, mitte kangelaslikkus; lollus, mitte lootus. Või on seegi romantiline pilt minevikust sündinud pelga teadmatuse valedest? Võibolla mulle ainult tundub, et vanasti oli maailm niivõrd palju lihtsam, et võidelda ja revolutsiooni teha oligi palju kergem, sest hõlpsasti võis aru saada, mis on mis ja kumb on kumb.
Aga miks üldse peab võitlema? Ühe küberpunk-düstoopilise filmitriloogia kolmanda osa pealkiri oli siinkohal metafoorina äratoomiseks tabavalt ‘Revolutions’, kuigi oleks võinud ju võinud olla ‘Revolution’. Sealsed kangelased kukutasid neid rõhunud võimu, kuid loo moraal oli see, et nii pidigi minema, see oli rõhuja poolt ettevalmistatud ja võim püsis ikkagi endiselt võimul. See oli vaid üks paljudest sarnastest pööretest ning neid tuleb kõvasti veel. Miks siis võidelda? Eks ikka vahelduse pärast. Nemad seal olid programmeeritud unustama, et tegid kohapeal ringe.
Kuid oleme ju siingipool toda lugu mingisuguses püsivas harjumuses unustada. Väldime kõige mäletamist, et mitte hulluks minna. Aga mõnikord tuletatakse meile meelde, et olnu kordub taas või et kuidas kunagised kangelased tänastega sama nägu lähevad. Tänuväärt töö.

See ei ole naine. See on performer.

See ei ole naine. See on performer.
‘all tomorrow’s parties’ / STL / Tartus 27. mail 2016

Hiljuti esitasid kolleegid loodava lavastusega seoses mõtte, et oleks huvitav uurida, kas suudame kustutada külalise mälu ja pakkuda talle puhast kogemust, mida ta ei asu kõige eelnevaga seostama või seletama. Tundub võimatu. Või siis vähemalt ei tule kohe ühtki ideed säärase kogemuse esilekutsumise võimaldamiseks. Kuidas ma saan midagi mitte süstematiseerida olemasolevate kategooriate järgi, kui mul on läbitud vastav haridustee ja kinnistunud harjumus nõnda teha peab juba mitmekümnendat sünnipäeva?

Nende küsimustega aga said kokku oksüümoronliku ourobourose suu ja saba – mõistsin, et minu kogemus ‘atp’-st oli olnud just see väidetavalt püüdmatu lahtiühendus kõigest, mida oleksin pidanud tolle teose kohta oskama mõelda ja öelda. Ma võibolla väljendan ennast ebasegaselt, aga tegelikult ma olengi endiselt segaduses. Proovin siis nii: ‘atp’ tähenduslikkus minule seisneb minu avastuse tähtsakspidamises, ja avastus omakorda selles, et oskan oletada, mida teose minu poolt tunnetatud tähendusetus mulle tähendab.

Tol õhtul saalis istudes oli mul pigem igav kui huvitav. Huvitav on mul nüüd, paar nädalat hiljem, üritades sõnastada oma igavuse võimalikke põhjuseid. Selles mõttes on teos olnud edukas. See on mind ergutanud, ärritanud, küsimusi esitama pannud, arutlema ajanud. Aga mis oli siis teose või minu juures ‘valesti’, et siinkohal kiidulaulu pritsimise asemel vaikselt epiteelkude pudeneb mõtlikust lõuasügamisest?

‘all tomorrow’s parties’ ei kõnetanud mind. See ei öelnud mulle mitte midagi, mitte kuidagi, mitte millegi kohta. Seal ei olnud ütlejat. Sealt puudus üldse igasugune inimlikkus. Mul ei olnud millestki kinni haarata. Ma vabalangesin 60 minutit. Ma ootasin, et tegevustesse tuleks mingi pinge, sest ilmselt ma tahtsin teada, et on midagi oodata, aga ainuke pinge oli minu ootuses. Ja see ootuski ei saanud õieti pingeline olla, sest laval ei olnud mingeid vihjeid selle kohta, et ma peaksin ootama. Ma võisin, kui viitsisin. Et seda mõtet seletada, toon ühe näite vastupidise pinge kohta Tarantino filmidest. Seal on tihtipeale stseene, kus on kohe alguses aru saada, et stseeni lõpus tuleb suur tulistamine, aga et millal, kuidas ja miks just, pole teada. Ja on pinget, pikalt on.

Aga just nagu ütles Žižek kino kohta, et see ütleb sulle, mida tahta, kuid ei anna tahetut [1], nii ei saanud minagi seda, mida ootasin. Öeldakse, et ‘Twin Peaks’ näiteks hajuski seepärast varjusurma, et vastus põhiküsimusele anti ära ja vaatajatel ei olnud enam midagi tahta[2]. Paraku ‘atp’ ei öelnud mulle sedagi, mida tahta või oodata.

Cinema is the ultimate pervert art
“Cinema is the ultimate pervert art. It doesn’t give you what you desire – it tells you how to desire.”

Siililegi selge, et kohe läheb kõvaks kõmmutamiseks. Tarantino 2012. Django Unchained. 1:52:47 - 2:11:01
Siililegi selge, et kohe läheb kõvaks kõmmutamiseks. [3]

Ma nägin tegevust B ja ootasin, et see viiks kuhugi. Aga sel polnud minu jaoks tulemit. Samas polnud see ka niisama huvitav tegevus, tegemises endas puudus küsimus või sõnum või visuaalne nauditavus või kehaline pinge. Küsisin siis endalt, et kas see seostub kuidagi eelneva ja järgneva tegevusega. Aga tegevustel A ja C olid samasugused omadused või nende puudumised, niisiis mul ei õnnestunud seoseid ja lugusid tekitada. Esmalt kipub aju ikka narratiivi otsima. Noh, sai linnuke kasti, et see pole seda sorti teos. Ootasin siis lõpuni, et äkki on asi sõnumis. Aga ei jõudnud see minuni. Kas oli see siis uurimus? Näiteks rütmidest? Ei tundunud seal nähtava ja kuuldava ilmumised-liikumised-kadumised olema allutatud mingisugusele tähenduslikule eksperimenteerimisele. Kas pidanuksin siis vaatama esinejat? Kas rõhk oli tema kohalolul, kehalisusel? Mitte nii, et ma sellest nõnda aru oleks saanud.

See oli vist Sigrid Soomer, kes ‘Mõtteainese’ 1. filosoofiatunnis ütles, et kui laval pole midagi huvitavat vaadata, siis inimest on ikka huvitav vaadata [4]. Paraku ei näinud ma seekord laval üldse inimest. Ma nägin objekti, aga mitte keha. Ma nägin mateeriat, mitte lihaseid. Ma nägin automaatseid operatsioone, mitte tahet. ‘See ei ole naine,’ mõtlesin ma, ‘see on performer.’

Antud kontekstis tõlgiksin ma selle laensõna läbi hispaaniakeelse vaste realizar ‘läbiviijaks’ [5][6]. Arusaadavatel põhjustel on sõnal perform meelelahutuslikud alatoonid sabas, aga sel on ka ametlikum tähendus: tegevust sooritama. Performer on realisaator, kes võib olla nii inimene kui ka masin. Kui tegevus saab sooritatud, siis polegi oluline, kas sooritajal on tahe või mis materjalist on tehtud ta keha. Oletan, et Inga Salurand on siiski inimene ja mulle ainult tundus, et ta mängis robotit. Seetõttu peaksin lavalolijat kiitma usutava soorituse eest, kuigi ma ei saa kindel olla, et selles just tema sooritus seisnes.

Veel ühe laiendusena kõnelause tegutseja rollidest võin pakkuda tähelepanusuunaja-indexeri oma. Tuletan selle puhtalt oma kogemusest, kus antud juhul tundus puuduvat lugu, sõnum, uurimisküsimus ja inimene. Seega seletan iseendale seda teost nii, et harjumuspärase mudeli saatja-sõnum-vastuvõtja asemel toimus seal pigem puhta kommunikatsiooni täielik enesesseisoleeritus. Lavalolija eesmärk ei olnud edastada sõnumit, mis pidanuks jõudma saajani. Ta ei olnud saatja. Ta oli ainult tähelepanusuunaja, kes suunas kokku sattuma säärased asjaolud, mis võimaldasid õhusoleval puhtal edastusel saada pealtnähtavaks. Kogejana olin ma pealtnägija-interceptor, kes läbi lukuaugu piiratud avause satub edastusele, saamata seejuures muud kui fakti käimasolevast edastuse toimingust-olekust. Tähelepanusuunaja tõi pealtnägija sinna lukuaugu juurde, aga mitte selleks, et midagi öelda või selleks, et sealt oleks midagi kuulda-näha. Tunnistaja ei kogenud midagi, ta koges ainult kogemist. Signaal, mille ta kinni püüdis, ei tulnud kelleltki ega liikunud kellegi poole.

all tomorrows parties

Selle mudeli puhul pole välistatud, et suunaja on ka autor e. siis sisuliselt ikkagi saatja, niisamuti võib tunnistajat pidada saajaks, kuid rõhk on tõsiasjal, et puudub kommunikatsioon, kuna selle asemel on kommunikatsiooni vaatlemine mõttelise vahelülina, aga mitte reaalselt siduva sillana.

Nagu näha, siis inimene otsib ikka lugu ja vastuseid, aga mitte tingimata tõde. Seekord tegin endale ise tõe. Võibolla seda autor tahtiski? Ajada mind tähendusetusega nii meeleheitele, et hakkan selles tähendusi nägema. Võibolla olen ma lihtsalt kangekaelne ja ei suuda alluda autori üleskutsele mitte kõike seletama ja seostama asuda. Aga ma püüan. Ja seega piiran end siinkohal sügavamat sümbolite analüüsi tegemast ja loen antud loo nii looduks kui ka lõpetatuks.

_________

1 – Žižek ja Fiennes 2006. The Pervert’s Guide to Cinema. 00:00:30 – 00:00:38. Amoeba Film jt.
2 – Night Mind 2016. What is Twin Peaks? History & Meanings (feat. Nyx Fears). 12:18 – 18:04. (https://youtu.be/uKkrrtwnjU8). Vaadatud 06 06 2016.
3 – Tarantino 2012. Django Unchained. 1:52:47 – 2:11:01. The Weinstein Company ja Columbia Pictures.
4 – Griin 2014. Mõtteaines. 23-24. LTÜ G9 ja Tartu Uus Teater.
5 – Vaste otsingule ‘perform’. Cambridge Dictionaries online. (http://dictionary.cambridge.org/dictionary/english/perform). Vaadatud 08 06 2016.
6 – Tõlkevaste otsingule ‘perform’. Cambridge Dictionaries online. (http://dictionary.cambridge.org/dictionary/english-spanish/perform). Vaadatud 08 06 2016.

Mikiveri tagi, Evaldi tekk – kes meist on järgmine aja ohver?

Mõtisklusi Evaldi peost 24. jaanuaril 2016

Ütlen kohe alguses vabanduseks ette ära, et minu kokkupuude elulooteostega on üsna napp, seepärast saavad minu võrdlused olema pigem spekulatsioonid. Üldse tean ma vähe Eesti filmist ja teatrist, samuti ei loe ma üldse raamatuid, nii et alljärgnevaga väljendan ainult ühe kusagilt tulnud tundmatu inimese anonüümset arvamust, kuigi selleks inimeseks olen juhuslikult mina ise.
Tegelikult pean ma kõigepealt väljendama tänu, et sain tol kenal pühapäevaõhtul nõnda meeldivas seltskonnas viibida, sest õhustiku poolest oli tegu rohkem pere-ja-lähedased tüüpi üritusega, mina aga olen Evaldiga kohtunud vaid kahe lavastuse kontekstis. Ei kujutagi hästi ette, milline ühe reaetenduse õhustik võiks olla, ilma kauni peolaua ja pärislilledeta.
Samas natuke kõhe oli ka korraks. Vana mees teeb oma elust kokkuvõtet, viimasena müriseb ekraanil äikesetorm ja seesama vana mees on seal surnud. Siiski vaid mängult, aga peast käib ikka läbi seos, et kas pole see juubelipidugi omamoodi peied, lõpu läbimängimine. Juubilar ise muide tegi kah selle kohta märkuse.
Kui võtta toda õhtut mitte sünnipäevapeo vaid esietendusena, siis teatraalset terminoloogiat purssides oli ‘Evaldi tekis’ lavastuslikke elemente märgatavalt vähe. Antud juhul on see pigem vist tugevus. Polegi alati vaja midagi väga lavastada. Evald on pikka aega olnud esineja ja seekord esinebki praktiliselt ainult tema, ta tekst, mitte kujundid või efektid. Isegi kui ta räägib lugusid vahetult, kõnekeeles, mitte metafooride omas, tunduvad tema laused ikkagi läbilavastatud. Ilmselt elukogemuse poolt. Rõhud on õiges kohas ja puänt jõuab alati kohale.
Suurt rolli mängib (sic) siin kindlasti rääkija isiklik side oma looga. Ausus ikkagi maksab veel midagi tänapäeval. Ma ei väida siiski, et poeetilised liialdused ja dramaturgilised nipid elulooteose juurde ei sobi. Lõpuks sõltub kõik jutustaja eelistustest, et mis vahendid ta valib. Näiteks viimati nägin ma laval vanainimest oma elust rääkimas Nukuteatris, ‘Ajarefrääni’ kontrolletendusel. Seal olid vahendid hoopis baroksemad. Kogu aeg toimus midagi helis, valguses, liikumises; kardinad sahisesid, rekvisiidid tulid ja läksid; nii-öelda kinolik montaaž. Minu jaoks oli seal puudu puhkehetkedest ja olin 75-minutise etenduse lõpuks 150 minuti jagu väsinud. Eks Hellel on ka isiklik side oma looga nagu Evaldilgi ja ma ei räägigi usutavuse kadumisest, vaid teksti erinevatest läbitöötamisviisidest.
Tervet elu tunni või kahe sisse kokku pressida ongi tükk tegemist ja kiirmontaaž kipub tulema iseenesest. Peab kuulipildijana vuristama. Tärin hoiab ka publiku ärkvel. Seisev ja rääkiv inimene võib mõne nurjatu külastaja ju ometi ka haigutama ajada, mis siis, et too on osav kõneleja ja lood huvitavad. Aga on ju ka õhtune aeg ja ruum hämar ja asend istuv, nii et ei tasu pahaks panna.
Vahemärkusena (aga mitte vähendatud tõsidusega) vabandan siinkohal Jaanika ees, et ei ole oma toonaseid kommentaare pikemalt selgitanud. Ma pean ‘Ajarefrääni’ ühe raskusi täis eluloo mõjuvalt lavaletoomise õnnestumiseks ja see, kuidas teose kogemine minu ajatunnetuse täielikult kaaperdas, annab siiamaani ja edaspidigi mulle põhjust juhtunust innustunult rääkida.
‘Evaldi teki’ jooksul ei olnud mul paraku võimalik ajataju kaotada, sest sel õhtul ohjasin lavale suunatud videokaamerat, mille ekraanil tiksuvad numbrid mulle paratamatult silma hakkasid. Õnneks ei pidanud ma neid numbreid vaatama igavuse ja ootusega, et millal see heietus nüüd lõpeb.
Mulle tundub millegipärast teemakohane siinkohal eelnenud jutust mõningaselt eraldiseisvana natuke mõtiskleda selle üle, et miks vahel on vanainimeste heietus tüütu ja kust see tuleb, et ma noorena ei naudi ühe vanuri jutuvestmist. Mismoodi erineb minu egoistlik iha oma maailma parim lugu iga hinnaga ära rääkida tema soovist olla kuulatud? Kui mul on igav, siis võibolla ta lihtsalt ei räägi üldse asjadest, millega ma suudaks siduda oma kogemusi ja mida ma mõistaks. Nii tundubki mulle, et ta ei tee vahet olulise ja tähtsusetu vahel, ta ei lõika, monteeri, lavasta. Tegelikult ta isegi ei jutusta, ta lihtsalt räägib, ükskõik mida. Ausalt öeldes mul ei ole ju õigust närviliselt kella vaadata ja end temast paremaks pidada, sest ma räägin ka kogu aeg ükskõik mida. Me teeme seda samal eesmärgil – et ehitada ajasilda.
Vanuril on selles eelis, aga tema käsutuses oleva materjali suur hulk võib tähendada, et noor ei jaksa teda enam kuulata, sild katkeb, vajub jäljetult minevikku. Siis ühel päeval pole enam vanurit ja noor hakkab teda igatsema, aga avastab, et ei mäleta ühtki tema lugu. Oma viga mõistes hakkab ta siis otsima kuulajaid oma lugudele, et ületada oleviku kuristik ja jõuda ka tulevikku, kuid kas on tallegi kuulajaid –
Me kõik oleme aja ohvrid. Unustus tuleb, võtab küsimata. Ma arvan, et iga ‘Evaldi teki’ etenduse lõpus peakski alati olema pidu. Pidu, mida mäletada. Nii vali ja lustlik, et unustus ehmatab ukselt tagasi.

Kuidas ma metsas ei käinud, aga ikkagi käisin

Surrogaatmetsad. Podcast-rännakumäng.
Teekond läbitud Tartus, 3. oktoobril 2015

Mis on ‘Surrogaatmetsad?’. Alguses on see helifail, raadioteater, aga seda teekonnale kaasa võttes saab kokku mäng.
Ilma jutustajapoolsete pöördumiste ja juhisteta võiksingi ma seda raadioteatriks pidada, või audioraamatuks. Heliefektid ja muusikalised vahepalad, esinemiskõlbulik hääl loetud kvaliteetsesse mikrofoni, tegelase monoloog, kõrvalehüppavate mõttepusade poolt hakitud lugu. Raadiot käima pannes midagi sellist kuulda oleks pigem harjumuspärane, isegi kui minu kogemustepagas raadioteatri tarbijana on üpris sulgkerge.
Mis määratlust rikastab, ongi just minu teadlikkus sellest kui mängust ja sellest, et mulle pakutakse võimalust minna saada üks kogemus. Faili alla laadides loen ma mängureegleid. Ma ei teadnud, mida ma kuulma ja kuulama hakkan, kuid eeldasin, et mul tuleb hakata üht-teist ette kujutama. Mängu osapooled võiks kokku tulles reeglid kokku leppida. Ma võtan üleskutse vastu ja mängin kaasa. Kõrvaklappidest kostuvaga saan ma suhestuda, sealt võtta ja sellele lisada. Saan sealt lisakihi, et argist ülendada. Helitaust on meditatsiooni algataja ja lihtsustaja. Ruumis liikumisele tekib uus eesmärk, eraldatud vajalikest ja kasulikest, tekib mäng.
Ma kuulan teost ja võiksin sellest sõltumatult midagi kasulikku teha, kuid ma pole võtnud muid eesmärke, milleni jõudmise tüütust selle kuulamisega täita. Ma olen selle kuulamise võtnud eesmärgiks ja annan sellele ruumi, mida täita.

Suur põnevus, ootusärevus tekkis faili alla laadides, juhiseid lugedes, õueminekuks ette valmistades. Kell oli 00:45, hommikust saati sadanud vihm pladises endiselt, puud sahisesid tuules ja ma olin valmis millekski tähenduslikuks. Võtsin kummikud ja vihmavarju, ilm ei saanud mind häirida jalutuskäiku nautimast. Tühja linna potentsiaal. Vihma- ja tuulemasinad lavastangedel töös.
Sisismas kujutlesin, et kui helifail võibolla sisaldab pigem abstraktset, eeterlikku ja sürreaalset, seostub rohkem metsa olemusega, siis hakkab linnaruumis, majade vahel liikudes sellise duaalsuse juures kindlasti midagi vahvat sündima.
Teekonna esimene osa, võibolla kolmandik, võibolla veerand, oli väga tugevalt tundeline. Pime ja märg linn mõjus kaunina. Tänavalaternate valgus teeb kõik pruuniks. Kõik vesine justkui mädaneks. Kõik see kalk ja armetu reaalsus oli valusalt ilus. Majakavahi igatsev toon ja ekslevad sõnad lisandusid, lõid raami, võimendasid igatsust ja kaduvikku.
Aga see oli ilus valu. Kui inimolend üldse saab kunagi õnnelik olla, siis vähemalt selle üle, et tal on veidi aega pärast mõnd õnnehetke see registreerida, ära tunda, märkida, naeratusega kinnitada, edasi juhtugu juba mis iganes.
Sattusin paari kohta, kus polnud kunagi käinud, avastasin end kahel korral piiratuna võrkaiast ja oli huvitav uurida, kas ja kuhu edasi sealt saab.
Enne alustamist ma vist eeldasin, et mind viiakse metsa. Äkki see pealkiri ütles mulle nii. See oligi ootamatu, et ei viidud. Metsast polnud nagu juttugi. Kuid nüüd, pärast, analüüsides seda tunnet, mis antud kogemusest mulle jäi, on see praktiliselt identne sellega, mida tunnen looduses jalutades, metsas olles. Üksiolemise aeg, puhkus, ümbritseva vaatamine, nuusutamine, sellel astumine ja selles olemine, looduse ilu ja võimsus, kõige oleva mustrid ja detailid ilma igasuguse märgikätketa, tähenduseta. Kuidas objektide ruumilisus on maagiline läbi liikumisel jälgitava parallaksi. Kuidas kõrred, oksad, lehed lihtsalt on. Kuidas tilgad pritsivad laterna peegelduslaigus sädemeid. Kuidas oja vuliseb ja meri kohiseb. Kuidas teleka valgus jahedalt vilgub ja kardinat värvib.
Ma ikkagi olin metsas.

Üritan mõelda, mis oleks saanud siis, kui oleks olnud sama öö, sama linn, sama ilm, sama trajektoor, aga teine helitaust ja eelhäälestus.
Hääl lindilt andis juhiseid, mille järgimine tekitas teekonda muudatusi. Vaevalt ma oleksin muidu mõnes nurgataguses käinud. Kuulanuks ma mõnd albumit oma varamust, poleks mul olnud juhiseid ümbritsevas millelegi tähelepanu pöörata. Teisalt ei suutnud juhised lindilt eriti ühenduda reaalsusega, sest mu ümber polnud inimesi, keda pidanuksin vaatama ja ei jõudnud ma kuidagi usteni, mille taga võinuks kuulatada. Mulle räägiti pidevalt millestki, mida pole, seega projitseerisin ise olemasolevale uued kihid kirjeldatu põhjal või kui ei sobinud takka sundida, lasin temal olla oma maailmas ja olin ise omas.
Ma hoidsin võimalused rohkem lahti kui tavapärase jalutuskäigu ajal. Kohtade ülevaksmuutumine oleks ilma ja kellaaja tõttu juhtunud ka niisama, kuid jutustaja hääl, emakeelsed imperatiivid panid otsima uusi teid, tähelepanu koondus tihemini ümbrusele, mõtted ei läinud niiväga pehmelt rändama kui tavaliselt muusikat kuulates.

Seoseid seletavana, mitte tingimata eeskujulike näidetena, mainin esmalt ära kaks teost, mille sarnasustest ‘Surrogaatmetsaga’ (SM) tõukuvad mõned mu ideed ja ettepanekud. ‘Alter Bahnhof Video Walk’ Kasseli Documental 2013 (VW) ja ‘Remote Tallinn’ 2014 (RT) – mõlemad olid üles ehitatud väga täpsetele teekondadele, kõrvaklappidest tulev ja inimese asukoht langesid kokku. VW kogemusest mäletan helide säravat kvaliteeti – mitmel korral vaatasin ringi, et kas rulasõitja ajab mu alla või kust puhkpilliorkester välja ilmub. Kuna ülesanne oli nutiseadme ekraanil olev pilt kokku viia reaalsusega, siis asusin ma alati samas kohas, kus video ja audio, seega toimus väga huvitav reaalsuse laienemine, imaginaarne oli usutav, isegi käegakatsutav. RT puhul olid juhised samuti sünkroonis inimese asukohaga. Mida see annab ja milleks on see hea? Inimese fantaasia on võimas ja üüratu, kuid mitte kõikvõimas ja piiritu. Kui heli annab mulle sisendeid, millest mul pole võimalik kinni haarata, millele ma ei leia ümbrusest vasteid, siis võin ma üsna ruttu sellest mängust tüdineda. Ma pole oma kodus pimedas toas pikali, läbimas seda teekonda kujutluspiltide kaudu, ma olen väljas stiihia käes detailidest pungil linnaruumis, kus mul juba on silme ees pildid ja see raskendab nende peale või asemele hoopis teistsuguste tekitamist.
Organiseeritus vs. juhus. Ma ei kahtlustanud kordagi, et teised inimesed sel ööl oleks seal olnud lavastuse osa, sest mängu alguse aeg ja koht polnud kindlaksmääratud, keegi ei saanud ette teada, et ma seda teen. Teadmine sellest, et minu teosest teadlik olemisest ollakse teadlik, hakkab avalikus ruumis juhusest plaani noppima siis, kui kõige taga on ettevalmistus ja aegruumilised kokkulepped. Lavastuse ‘Mõtteines’ publiku tagasisides kõlas korduvalt küsimusi mingite inimeste kohta tänaval, et kas need olid ka rollis, osatäitjad, G9 poolt ‘palgatud’. Külalised on pileti ostnud ja kui nad, see veel näpus, teatrikassast hoopis linna tagasi viiakse, hakkavadki nad eeldama, et kõik vähegi huvitav on stsenaariumis kirjas, mitte maailma loomulik kulg. Nad viibivad ettevalmistatud teekondadel, teejuhid saadavad neid ja suhtlevad nendega. Nad tunnevad, kuidas neid vaadatakse, see ilmselt võimendab nende endi pilku teisi vaadates. Uue Teatri ‘Odysseiat’ külastades tundsin ise sama – ootasin sündmuste edasist arengut millestki, kust seda ei tulnud, näiteks kahtlasest üksikust autost, mis polnudki üldse lavastusega seotud. Kuid oli ka teistpidi olukordi, näiteks polnud kahtlust, et noored poisid bussipeatuses sebisid monoloogi pidava näitleja taga siirast lavastamata tähelepanust sündiva vastu ja ausast huvist tähelepanu vastu.
SM teekond oli juhuslik. Hääl kõrvaklapis käskis pöörata vasakule, teadmata, kus ma olen ja kuhu see vasak mu viib. Selles pole midagi valesti. Tasakaal selle vahel, kuhu ma ise valisin minna ja kuhu hääl mu juhatas, oli üsna hea. Mida soovinuksin, oli puhkepauside pikkuse määramise võimalus. Ma ei tahtnud hakata telefoni taskust välja koukima ja pausile panema, ei tahtnud voolu peatada, rikkuda, seetõttu aga ei saanud ma oma peatuspaiku nautida. Kui kuskil olnuks nupuvajutaja või andur, mis jutustaja taas rääkima pannud alles siis, kui ma uuesti tõusen, ise omal soovil, see olnuks parem.
Huvitav, kas saaks tekitada helifaili, mis töötab asukohast sõltumata? Võibolla sisaldaks see siis pigem vihjeid kui juhiseid. Rohkem üldistusi kui konkreetseid aknaid, uksi, poste, pinke. See oleks siis pigem muusika kui mäng, pigem taustamuusika jalutuskäigule ja võibolla jääks paljudele arusaamatuks, et mil moel see nüüd mäng on või kuidas teekonda täiendab. Sugereerimise abil saaks mingil määral inimest juhtida, rääkides näiteks millestki, kasutades sõna ‘vasak’ nõnda, et inimene suundubki vasakule.
Tundub lihtsam valmistada ikkagi kohaga seotud heli, kuid selles on ka vähem võlu ja naudingut kui segased vihjed, mis justkui kindla kohaga seotud ei ole, mind ikkagi väga täpselt õigesse kohta juhatavad.
Kui mulle antakse juhis minna ukse taha ja kuulatada, siis võiks see uks ikkagi päriselt seal olla ja valitud nõnda, et kuuel korral seitsmest on seal ka tõesti midagi kuulda. Ja kui kuulda pole, siis võibolla ka mitte rääkida sellest, mis seal kuulda ‘oli’.
Või juhis midagi teha võiks jätta otsese seose tulevikuga – minu tegu ei jää vangi sellesse teosesse, vaid keegi kusagil saab kunagi sellest teada, see liigub teosest välja ja edasi, säilib mõnda aega. Näiteks korraks käib sumin üle kukla, kui kiri, mille koostamist pidasin teatrimänguks, saab korrektselt adresseeritult ja margistatult Eesti Rahva Muuseumile postitatud.
Võte, mille kirjeldust kuulsin UIT 2014 raames teost ‘Taking Turns’ külstanutelt ja mida oleme G9 tegemisega seoses plaaninud, kuid mitte veel praktiliselt ära teinud, on osaleja peegeldamine teise osalise vastu, ühe inimese rolli püstitamine nii, et teine hakkab teda kaaskülalise asemel pidama läbiviijaks. Huvitab ka mõte jaotada publik nii, et nad näeks ennast väljast. Teine rühm külalisi sooritab sama tegevust, mida nemad enne sooritasid ja nad saavad nüüd näha, millisena nad paistnuks eemalt, teistele. Kellel pole esinemishirmu, kes loomulikult naudib tähelepanu all olemist, haarab härjal sarvist, kui ta saali asemel lavale pannakse või tal on võimalus toolilt tõusta ja lavale minna.
Kaasmängijad on turvavõrk. Kui teos viib mind avalikku ruumi ja paneb ette otse sellega suhelda, siis mul võib sõltuvalt isiksusest olla hea meel või tekkida tõrge. Meeskonnakaaslaste olemasolul saaksin ma kindlust, et ma pole siin ainuke loll, kes võõrastega räägib või nurgatagustes kolab. Kaasmängija võib ka mulle võõras olla, aga me oleme samal poolel.
Ülesannete ja takistusradade puhul tahan ma, et need lõpuks midagi tähendaks. Tahan, et lugu kokku tuleks. Mingi sõnum. SM juures oli oluline jalutuse kogemuse muutus. Ma ei pidanud kuhugi välja jõudma, pigem just tagasi koju, rikkamana. Ustele koputamine ja kivide üle tänava tassimine ei tohiks olla niisama. Aga kuidas ette teada, et kas ma lähen adrenaliini peal möllama või skepsisel ratsionaliseerima? Ega ei teagi.
Kokkuvõttes ei saagi nagu oma kogemuse põhjal öelda, kas rohkem on vähem või vastupidi. Tahaks konkreetseid juhiseid, mitte ise mõttega takka sundida, aga samas tahaks ka juhuslikke kokkulangevusi ja neist sündivat tähenduslikkust, ise mõelda ja leida. Tahaks teada, et ma ei saa midagi ära rikkuda, ükskõik mida ma teen, olgu ma siis lavale lubatud vaataja läbilavastatud vaatemängus või mõistatustelahendajast ringihiilija piiritlematu alaga mänguruumis, peaasi, et ma tunneks end turvaliselt, isegi riske võttes. Ise otsustada. Arvata, et ma olen ise otsustanud.

Vahepeal oli helis krabin, mis kõlas kokku vihmaga mu vihmavarjul. Kui olin koju jõudnud, tundusid mu sammud trepist üles minnes nagu ennist majakavahi omad puupõrandal.

Kolm vasakulepandud tundi. Kuidas minust sai kaasautor, aga ei saanud.

Three left hours (everybody’s piece)
See ei ole kriitikatekst, teatriarvustus, tagasiside, arutlus, teisiti- ega kaasamõtlemine. See on everybody’s piece.

Huvi seda teost külastada tekkis põhjusel, et keegi jagas viidet G9 töögrupis. Jagas ilmselt seetõttu, et tutvustavas tekstis on kokkukõlasid meie endi tegevuses, eriti viimase teose loomisel selgelt kõikjalesinenud küsimustega. Mida teha siis, kui midagi ei saa defineerida? Kui kõik on tähenduslik ja seetõttu mõttetu? Kui ükskõik mis võib olla ükskõik mis muu? Miks peab teatris käima mingit jama vaatamas? Kes teil dramaturg on? Eriti intrigeeris see, et Kolme Vasakulepandud Tunni puhul oli dramaturge isegi kaks. Mitte üks, vaid kaks. Niisiis meelitasid mind siseringi nuttude ja naerude tagamaad ja ehk ka salasoov, et teised lahendaksid minu probleemid.
Tegelikult peakski ma piirduma enda küsimustega ja mitte väitma, et neil olid säärased-säärased küsimused. Ma ju ei tea, mulle ainult tundub. Üldse peaks ma siinkohal ei gruppide ega indiviidide eest kõnelema, vaid hoopis end igasugustest kollektiividest välja jätma. Kaasa arvatud Everybody’s Piece‘i omast. Aga mis mul siin enam enda välja arvata, mind juba jäetigi välja. Minu jaoks see ei olnud kõigi teos, sest minu teos see ei olnud. Vist.
Eks ole see ainult minu arvamus, aga olnuks tõepoolest tegemist igaühe teosega, küllap oleksin endki rohkem autori ja osalisena tundnud. Paraku ei tea ma nüüd sedagi, kas nõnda oli nende eesmärk – pigem äkki ei olnud. Samuti oli see puhtalt minu isiklik asi, minu eeldus, et kui kohale lähen, siis satun neljanda seinata ja üldse igasuguse seinata kohta. Tegelikult pole ju kusagil öeldud, et tegemist on osalusteatriga. Fraaas ‘kõigi teos’ pani mind nii arvama, sest olen ise mõnda aega üritanud tekitada kõigi teost. Tahtsin niisiis oma isikliku elu asjatoimetustega teiste autoripositsioonist üle sõita. Ennast nende hulka arvata. Seda pelgalt tundmuse tõttu, et nad otsivad sama, mida mina.
Või kuidas see siis nüüd oli – otsisid nad sama või mitte? Saali astudes on kohe näha esimesed kõnekad teatriuuenduse märgid: toolidest üle poole on ära viidud ja tõusul on nöör ees. Nõnda saavad minu eeldused kinnitust. Alustatakse aga kohe muusika ja tantsuga, vaatemänguga. Aga kui see on kõigi teos, siis kas ma võiks kaasa tantsida? Enne, kui jõuan otsustada, saab esimene vaatus läbi ja algab vaheaeg. Kas võin seda nimetada neljanda seina lõhkumise lõhkumiseks? Algab vaatemäng, aga ma ei jõua saada selle kaasautoriks, sest see katkeb. Siis vaatemäng jätkub, mingist muust kohast, mina olen endiselt kõrvale jäetud. Olgu, olen. Sobib. Minu roll on vaataja, selge. Tegin ennatlikke eeldusi.
Aga see vaatemäng ei ole mulle üldse huvitav. Huvitav on sisimas otsida põhjuseid ja seletusi, et miks see mulle huvitav pole.
Huvitav, päriselt põnev ja nii-öelda minu piletiraha tagasiteeniv oli stseen, kus lavale oli toodud proov. Autorid istusid ringis ja üritasid selgusele jõuda, mida teha, miks teha ja kuidas teha. Kõlasid selgehäälselt küsimused, mida olin oma ennatlike eelduste kihutusel tutvustavast tekstist ja iseendast välja lugenud. Kus on publik, kus on etendaja? Kus on proov, kus on etendus? Paljusid sotsiaalseid eksperimente tahaks teha, aga kus on seejuures kunst? Kas lihtsalt avatud mõtlemises? Julguses midagi mõttetut teha ja see lõpuni viia? Selle konkreetse stseeni sisene proov oli näideldud, usutavalt, ilmselt kuna mõned aruteludest olid väga sarnasel kujul ka päris proovis aset leidnud. Oh oleks see vestlus vaid kauem kestnud, jõudnud tuumani, pakkunud lahendusi –
Selle mängitud proovi kõrval tundus ülejäänud õhtu kui päris proov. Või siis teistsuguste vahenditega mängitud proov, vastusteni jõudmata küsimuste professionaalne ettekanne. Ajastused on sisseharjutatud, tehnopark töötab sujuvalt, kõik toimib tegevusnimistu alusel, aga see ei näe välja nagu valmis asi. See on kuidagi liiga päris ja liiga kole. Igasugune maagia puudub. Puudub kostüümikunstnik, puudub valgustaja, puudub koreograaf. Puudub ka argise ilu, sest see on üks nähtus pikast nimekirjast selle kohta, mida black boxis pole võimalik teha.

alissa šnaider three left hours everybody's piece kanuti gildi saal
See on pilt peeglis, mille ees ma seisan

Kui lavale on toodud otsing, siis mina külalisena võin leida kaotuse. On vahe, kas otsing on narratiivi moraal või otsing ise. Igaühel ei ole viitsimist, huvi või oskust punuda lugu ümbritsevatest küsimustest, ta tahab vastuseid ja olemasolev lugu küsimustest on vastus. Otsing puhtal kujul ei ole vastus ega lugu. Otsing ei saagi välja näha nagu valmis asi, sest valmimise poole ollakse alles teel. Ma nägin tol õhtul valmis asja, mis polnud tegelikult valmis. Mulle räägiti lugu otsimisest, aga ilma ilustamiseta, mis tavaliselt loo jutustamise põhiosa on. Minu jaoks raamiti teelolek, ootus, raamiti üks juhuslik katkend sihi saavutamise püüdlustest, kasutades sümbolsideme kõikvõimsat pesulõksu.
Rõhutan, et kogu see must pori pole etteheide, negatiivne hinnang, näpuganäitav vingumine. See on pilt peeglis, mille ees ma seisan. Publikus olnud sõber küsis ühe pausi ajal ettepanevalt, et mulle vist meeldib see teos. Ei, tegelikult ikka meeldi küll, vastasin ma. “Aga huvitav on.” Mingis teoses ise kaelani sees olles võib tunduda, et universum mängib kaasa ja oma mõtete tähenduslikkusele kinnitust otsiv autor jääb teinekord mitmete miraažide kaunist laulust pilve. Seetõttu näen ma ka võimalust end Kõigi Teose autorite hulka tõlgendada. Kui everybody tähendab mõttekuste mõttetuses ekslemisse takerdunuid, siis olen minagi everybody ja see on ka minu piece. Kui see nii pole, siis oli sel õhtul everybody näol tegemist vaid viie inimesega, kes igaüks sai oma monolavastuse ette kanda. Tervist, meelekindlust ja õnnestumisi neile.