hakkasin ükspäev mõtlema, et mis neil meestel ikkagi on nende naiste, autode, relvade, viski ja sigaritega. aga edasi ei mõelnud. samuti kohtasin oma jalutuskäigul kortikaalses labürint-hekis sõnu ‘mudel’ ja ‘supermudel’ ning jätsin ka selle põllu harimata.
kuid isiku erilisus ja iseendaks jäämine seejuures olid mulle vist lähedasemad ja kujundasin niisiis mõningase arvamuse – kui enesehinnang kipub langema, sest ‘minu asemel oleks seal võnud olla ükskõik kes’, siis peaks selles mõttes käega tervitama ja omaks võtma paar haput viinamarja.
muidugi võib igaühe asemel olla ükskõik kes! täiesti suvaline inimene võib uksest sisse tormata ja su kreemitordi käest põrandale saata. kui see on isik q, siis sa sõimad teda. aga ka isikut w sõimaksid sa selle koogi rikkumise eest samamoodi. q ja w aga üritasid varem mõlemad viisakad olla ja teist jalavaevast vabastada. ‘ma lähen teatan talle ise.’ ‘hästi. aga mine ruttu.’ põmm plörts. ja kui sa poleks sündinud, poleks su vanemad kolinud ja naabritüdruk oleks armunud teisesse ja ikkagi oleks kõik korras olnud. miks siis tunda hirmu, et igasugune erilisus kaob inimesest, kui ta pole igas olukorras asendamatu? asjatu foobia, ütleskin ma isegi, kuigi vast liialdades. paljud olukorrad ongi ju nii asendatavad, et just enda kohalolu igatsemine neis ainult ajaviide on.
teiseks – inimene jääb alati iseendaks. otsingud ‘tõelise enda’ järele on kindlasti põnevad, kuid närvid kuluksid ju seejuures palju vähem, kui püsida rahualas. mees võib end lasta naiseks ümber lõigata ja kolida bangladeshi, kuid ta jääb alati selleks meheks, kes lasi end ümber lõigata ja ära kolis. ta ei muutu kunagi naiseks bangladeshis. ‘eneseotsingud’ on küll sõnana olemas, kuid kui palju see siis tähendab üldse – võib-olla väljendab dramaatilisemalt neid kulgemisi, mida mööda sammal me veerevatel kividel muljutud saab.
ära näe vaeva. sa oled teesklus.
Henry Griin / Eugen J Isotamm 