tagasiteel tartusse kenas lumesajus hakkas õhtu kogu tõsidus end kompaktsemaks võtma. tundmused pehmenesid resignatsioonis, aga mitte niivõrd, et neist ei tohiks rääkida.
see, mis meie arvates tundus olevat võimalus kuulda david lynchi ja kuidas see teadvustus ja meditatsioon siis ikkagi tema loomingu nii änksaks on teinud.
tavalised eestlased, nagu me oleme, pole meile tavaks tuhandetesse ulatuva publikuga jutlused ja valgustatuse glossolaalias õnnepisarate valamine. enamik ‘kosmosesse’ voorinud publikust oli ilmselt löödud sellisest ameerikalikust promost. kuna info tema maailmarahuprogrammist, ühtsusvalgustuse raamatust ja rajatud meditatsiooniülikoolist tallinnas polnud laialt levinud, ei olnud ma löögiks valmistunud.
davidi lavale kutsunud mehe ülistuste peale meenusid aldona wosi sõnad george ‘walker, tallinn ranger’ bushi kohta. seekord ma ei näinud teeblokke ja turva-armeed, aga ‘vaadake, lapsed, nüüd tuleb suurim, ta on geenius, öelge koos: wow!’ oli hõngumas. saaks ju ka sisu, mitte sisu esitamise vormi rõhutada?
mõtteruumi tasandil pole mul midagi ühtse inimese idee vastu (nt. sissekanne ‘tunne ennast nagu kodus’). ma ei ütle, et ka hagelin valetab, vastupidi. mind huvitab samuti see miski suursugusus kvatfüüsikaga saavutatavas ja superstringiline substants, kuigi mul pole kavatsust tulevikus ühtegi olematuse-ülikooli asutada.
kogemuse võrra rikkam!
lisaks paluksin sellel neiul, kes pealkirjaks oleva tsitaadi lynchilt välja meelitas, kui ta peaks käesoleva blogi leidma, avaldada end. kümmet tonni mul pakkuda pole, aga au piibelliku pealkirja eest saab ta täiega endale.
Autor: isotamm
fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi.
ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski.
tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse.
kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.
Vaata autori isotamm postitusi
Henry Griin / Eugen J Isotamm 
Hagelin on vist see napakas kes ka kreatsionismi pooldas vä ajan ma miskit segi
igal juhul tüüpiline nõme müügimehelibedik. miuke hääl oli vennal.
aga lynchiga ma võin leppida.
mitte et mulle nende põhisõnum läheks või hakkaks kunagi korda minema. aga inimestel, kes 1960ndail USAs kunstikoolis käinud, kulub selline asi ilmselt ära….
igatahes üks neist julgestuseks kaasa võetud professoritest, kes pärast toolidel igavlesid, oli seotud filmiga ‘what the bleep do we know’ . sellises konventsioonivabaduses kreatsionismi tundub demagoogiline pooldada. ikka väga veenev suuvärk peab olema.
mitteproovimine tegevatki skeptiliseks. seega asugem mediteerima.